ANNIKA LEPP, Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige
Eesti Loomakaitse Seltsi aastatepikkuses praktikas on korduvalt ette tulnud juhtumeid, kus loomaomanike hooletuse, ükskõiksuse või väärate aruaamade tõttu on kannatada saanud omanike endi lemmikud, teised kaaskodanikud ja loomad.
Avalikus ruumis koeraga jalutamisel on kõige lihtsam lähtuda hoolivusest. Turvalisus tähendab ju eelkõige hoolivust, seda nii enda kui ka teiste suhtes.
Ebaturvaliste jalutuskäikude värvikamaid juhtumeid otse elust endast ehk seltsi igapäevasest praktikast saab edukalt kasutada tüüpiliste probleemide kirjeldamisel.
Juhtum 1: Hooliv omanik ei lase oma looma omapäi ringi hulkuma. Loomaomanik oli veendumusel, et tema tark ja õpetatud koer saab ise enda jalutamistega hakkama. Suhtumine, et las koer tuulutab ennast parem omapäi ja küll ta ise hakkama saab, oli nõndavõrd sissejuurdunud, et ohte oli raske tajuda.
Ühel talvisel südaööl aga hakkas omaniku süda valutama, sest koer polnud õhtuks koju naasnud. Mõni päevad hiljem tuvastas omanik aga piirkonna ajalehes uudisloo kõrval pildi autorataste alla jäänud lemmikust. Arusaamine, et iga inimene vastutab oma looma eest täiel määral ja lemmiku kodust kaugemale hulkumalaskmine ei ole seadusega lubatud, jõudis sellele omanikule paraku liiga hilja.
Juhtum 2: Ka pealtnäha kõige kuulekam koer peab jalutuskäigul olema rihmastatud. Loomaomanik käis iga päev oma neljajalgse sõbraga koduümbruses jalutamas. Koer oli kuulekas ja perenaine arvamusel, et tema lemmik allub alati käsklustele ning jalutusrihma pole vaja. Soojal suveõhtul, kui perenaine parasjagu laste mänguväljaku lähedal oma sõbraga jalutuskäiku nautis, jooksis lõbus lastekamp kiljudes mööda ning koer pistis suure ehmatusega jooksu. Mõned päevad hiljem avastas perenaine, et koer oli sattunud varjupaika.
Selleks, et koera tagasi saada, tuli trahvi maksta ja katta looma ülalpidamiskulude eest varjupaigas. Loomaomanik leidis, et koera plehkupanekus ning varjupaika sattumises olid süüdi lapsed, kes tema koera ehmatasid ning nemad peaksid seega trahvi tasuma. Selts siin aga omanikku abistada ei saanud – trahvi tasumine jäi loomaomaniku õlule. Ikka ja jälle pidime selgi korral meelde tuletama vajadust kasutada alati jalutusrihma. Seda enam, et selline nõue on ka omavalitsuste eeskirjades.
Ükskõik kui kuulekas või koolitatud on koer, ei saa ette näha, milline situatsioon võib teda ehmatada või provotseerida.
Juhtum 3: Kaaskodaniku turvalisus on koeraomaniku probleem. Noor neiu sõitis tööpäeva lõppedes jalgrattaga koju ning ootamatult ründas teda suur hundikoer. Looma lõugade ja hammaste eest pääsu ei olnud. Õnnega pooleks suutis ohver ründaja haardest vabaneda.
Mõned päevad hiljem võttis koera peremehega ühendust politsei. Omanik aga leidis, et talle tehti trahvi näol ülekohut. Kohalike sõnul lasti järgmisel päeval loom uuesti omapäi ringi hulkuma.
Loomaomanikku, kelle vastutusel olev koer teeb viga kaaskodanikele, saab trahvida mõnesaja euro piires. Oluline on mõista, et kaaskodanike turvalisus on ikkagi koeraomaniku, mitte koera probleem.
