Sport, liikumisharrastus ja kepikõnd

1866

René Meimer, Joaveski külavanem

Käesolev aasta on Eestis kuulutatud liikumisaastaks ning oktoobrikuu kepikõnnikuuks.
Olen 10. eluaastast alates tegelenud nii tipp- kui harrastusspordiga. Kümmekond aastat tagasi elasin läbi traagilise autoõnnetuse, kus juht ja kõrvalistuja said kohapeal surma, mina jäin ellu tänu oma tugevale treenitud südamele (arstide arvamus). Olin kuu aega koomas, hingasin aparaatide abil, vahetati puusaliiges ja sõna otseses mõttes lapiti mind kokku. Tuli lamada 5 kuud. Selle ajaga atrofeerusid lihased, kadus liigeste liikuvus. Kuid siis avastasin käimiskepid. Poole aasta pärast liikusin jälle suhteliselt normaalselt. Ühel hetkel tundus aga, et keppidega kõndimine enam piisavat koormust ei anna.. Suurema koormuse saamiseks hakkasin keppidega kõndima mägisemal maastikul ning see ala hakkas meeldima. Nüüd olen läbinud Rahvusvahelise Kepikõnni Liidu (INWA) instruktorite koolituse ning koolitan Eestis teisigi juhendajaid.
Kepikõnd on  jõukohane iga- ühele, liigutused lihtsad ning loomulikud. Treeninguks läheb vaja vaid paari keppe, mugavaid jalanõusid, sportlikku riietust ja eelkõige liikumisrõõmu. Kõndida saab igal pool: metsas, pargis, linnatänavail, maanteel, rannas ja rabas ning ka igal aastaajal.
Kepikõnni puhul on liigestel lasuv koormus oluliselt väiksem kui joostes ja hüpates, mil koormus liigestele tõuseb 3–5 korda kehamassist suuremaks. Keppidega kõndimine vähendab käimisel tekkivat koormust jalaliigestele, jättes osa kehamassist käte kanda. Lisaks alakeha lihastele pannakse keppidega käimisel tööle ka õlavöö, ülakeha ja nimmepiirkonna lihased.
Kepikõnd tõstab tavalise käimisega võrreldes energiakulu, arendab vastupidavust ja suurendab organismi hapnikutarbimise võimet umbes 58 protsenti tavalisest käimisest rohkem. Märgatavalt suureneb ka südame löögisagedus: erinevate uuringute andmetel keskmiselt 17 löögi võrra minutis rahuliku liikumise puhul. Ini-mene kulutab kepikõnnil tavaliselt käimisega võrreldes kuni 46 protsenti rohkem energiat.
Õigete keppide valimisel  on oluline arvestada nende pikkust, tugevust ja vastupidavust. Hea käimiskepp on kerge, tugev, vastupidav, kummist asfaltotsikutega.
Väga tähtis on õige kepi pikkus. Toetada küünarnukk keha ligi ja hoida kepi käepidemest, nii et kepp toetub maha ja käsivars on paralleelne maaga – küünarliigese nurk on 90 kraadi.
Ka jalanõudel on liikumise seisukohalt määrav tähtsus: õige suuruse ja kujuga jalats muudab liikumisharrastuse nauditavaks.
Õige tehnika on vajalik eelkõige ülekoormuse ja vigastuste vältimiseks. See aitab kiiremini edasi liikuda, väsitame vähem lihaseid. Kepikõnni tehnika on lihtne – käed ja jalad töötavad nagu tavalisel kõnnil, samm on võrreldes normaalkõnniga pisut pikem. See suurendab energiakulu ja on täiendav jõutreening jalalihastele. Käiakse vahelduvalt vastaskäsi-vastasjalg, kere veidi ettepoole kallutatud. Kepid on igas faasis um-bes 45kraadise nurga all diagonaalselt taha suunatud. Kepp asetub maha koos vastasjala kannaga.
Hookäsi ees on nabajoonest madalamal, käetõuge lõpeb puusast tahapoole. Kepp tuleb selja tagant ette tuua, käepide ees, mitte kepiots ees.
Suurimad vead: liialt pikkade keppide kasutamine, käsi hoitakse vaid ees ning kepid lüüakse vertikaalselt vastu maad, kätt ei tõugata puusast tahapoole, samm liialt lühike ja jalg ei liigu ette üle kanna.