Söesauna talust Vetlas saab tellida tünnisaunasid

2248
Söesauna perenaine LJUDMILLA REIGO on teinud abikaasa ehitatud majakesed külalistele koduseks.

Anija valla Vetla küla Söesauna turismitalu pererahvas teeb 19. juulil avatud talude päeval külalistega saunavihtasid ja seepi.

Söesauna perenaine, abikaasaga 7 aastat turismitalu pidanud Ljudmilla Reigo ütleb, et talu eest peab hoolitsema nagu lapse eest – kõike tuleb teha hoole ja armastusega, oma kätega, süüa valmistada, koristada. Ta tõdeb, et kahekesi pole kerge ja raha on vähe, kuid külalised on alati oodatud.
Kui sõita metsade vahel mööda Perila-Jäneda maanteed, juhatab sinine silt Söesauna tallu, mille väravas talu kaubamärk – tünnisaun, peal juhised, kuidas seda osta. Kümblustünn ja turismitalu kõik hooned, saunad, puuskulptuurid, sildid on puutööhuvilise taluperemehe Aleksander Matjuhhini tehtud. Palkmajades on magamiskohti üle 20, suuremas seminarimajas saab korraldada pidusid. Hoovi servas on tiik, kust saab püüda forelli.
Üle-eestilisel avatud talude päeval 19. juulil on Söesauna ainuke osaleja Anija vallast. Kui perenaine sellest päevast kuulis, pani kohe oma talu kirja, et mitte head võimalust käest lasta. Plaanis on talu  ajaloo  tutvustamine,  ringkäik, piknik, ravimtaimede ja metsmaasikate korjamine, seebi ja saunaviha valmistamise õpitoad. Päev hiljem külastab neid Eesti maaeluvõrgustiku delegatsioon, kes toob tallu väliskülalised lähiriikidest.
Ljudmilla Reigo rääkis, et väike ärevus on sees, sest ikka tuntakse huvi, kuidas turismitalu pidamisega hakkama saadakse: „Oleme ehitanud turismitalu oma rahaga. Viis korda kirjutanud projekti, kuid mitte kunagi toetust saanud. Peagi avaneb uus taotlusvoor ning siis on jälle lootus.”

Missioon aidata inimesi
Perenaine ning tema abikaasa Aleksander Matjuhhin kolisid Vetla külla 7 aastat tagasi, ostsid Söesauna talukoha ning hakkasid pidama turismitalu. Reklaami on nad pidanud tegema kõvasti, hiljuti on see end ära tasunud – sel suvehooajal on külalisi rohkem kui kunagi varem, tullakse nii Eestist kui välismaalt ning kiidetakse eelkõige puhast õhku ja kaunist männimetsa.
Enne Vetlasse kolimist elasid nad Tallinnas. Kogu elu meditsiinivaldkonnas töötanud Ljudmilla Reigo tundis, et tahab maale: „Töötasin reanimatsiooniosakonnas ja olin väga väsinud. Oli periood, kus ei soovinud olla linnas, vaid hoopis metsas.”
Talu on saanud nime selle järgi, et kunagised elanikud valmistasid seal sauna tarbeks sütt. Eelmised elanikud panid talu müüki ning läksid tagasi oma sünnikodusse Viljandimaale.
Esialgu oli Ljudmilla Reigol plaanis teha Söesaunale tervisekeskus, sest meditsiinitöötajana nähtud elu on pannud teda inimeste tervise ja heaolu pärast väga muretsema: „Minu missioon on inimesi aidata. Tahan, et kõik oleksid õnnelikud ning leiaksid rahu. Näen, kuidas paljud pensioniikka jõudnud tunnevad end halvasti, kui enam ei saa ega jaksa töötada. See viib depressiooni ning halvemal juhul isegi enesetappudeni.”
Tervisekeskuse ehitamine jäi rahanappusel pooleli ning pole siiani lõppenud: „Võtsime pangalaenu, meil oli projektijuht, hakkasime ka ehitama, kuid projektijuht suri ning et raha mitte kaotada, paigutasime selle turismitallu.”
Kevadel võtsid nad tallu praktikandi – Tallinna majanduskooli 12. klassi tüdruk aitas teha sotsiaalmeedias reklaame, koostas külastajatele pakette. Kuna pererahvas jäi tema tööga väga rahule ja tüdrukule endale meeldis, aitab ta Söesaunal toimetada siiani.
Põhitöö on aga pererahva õlul. Ljudmilla Reigo jutustas, et kui külaliste tagant koristada, neile süüa teha, siis reklaami tegemisele ise mõelda ei jõuakski: „Toimetama peab hoole ja armastusega. Söögi kõrvale toon oma aiast salatit ja tilli, ahju ehitamiseks olen tassinud kivid ükshaaval kohale. Ikka kõik enda kätega tehtud.”
Abitööjõudu oleks pererahva sõnul vaja küll, kuid palga maksmiseks raha ei jätku. Külastajatega on nad teinud vahel bartertehinguid – ööbimine tasuta, vastutasuks aidatakse midagi talus teha. Varem olid Söesaunal abiks Aleksanderi vanemad, kuid neidki enam pole.

Tünnisaunas 40kraadine vesi
Lisaks puhkajatele käiakse Söesaunal ostmas tünnisaunasid. Perenaine selgitas, et see on suur  pealt lahtine tünn, mis lastakse vett täis, sees on puudega köetav ahi ning vesi on kuni 40 kraadi – istud nagu vannis.
Kui materjal on olemas, kulub peremehel ühe tünnisauna tegemiseks nädal. Puit on omast käest võtta, roostevabast metallist ahjud tuleb tellida. Seest kaetakse tünn termoplastikuga, mis hoiab soojust ning mida on lihtne puhastada.
Kuna lähedal asuvad Kakerdaja raba ning Valgehobusemägi, on Söesaunal külastajaid igal ajal: „Paljud linlased ning välismaalased tulevad siia ning esialgu paar päeva ainult jalutavad ning ütlevad, et imelik on olla, sest õhk on nii puhas.”
Külastajatega on pererahva sõnul neil vedanud: „Seitsme aasta jooksul on olnud ainult üks kord probleeme, kui jaanipäeval tuli sportlaste seltskond ning joodi palju alkoholi. Paljud mõtlevad, et siia on hea pidutsema ja jooma tulla, kuid lõpuks pole aega pudelit avada, sest on palju muud tegevust – minnakse saunatama, forelli püüdma ja seda suitsetama, sõidetakse poniga või mängitakse võrk- ja jalgpalli.”
Talu tulevikuplaanidest ei julge Ljudmilla Reigo palju rääkida, kõik oleneb rahast: „Mu tuttavad arstid tulevad siia ja ütlevad, et paik on väga tervistava mõjuga. Järelikult tuleb tervisekeskus ikkagi valmis ehitada. Teine suur probleem on, et pole detaiplaneeringut, mille tegemine maksab palju. Eskiis on tehtud, vallavalitsus selle kinnitanud, kuid lõpetamiseks raha pole. Loodame abi saada Leader-grupist. Tuleb aga tõdeda, et kuna tööd on palju, olen ma ka üsna väsinud.”