Hingedepäeval räägiti Leesi rahvamajas rannakeeles ning arutati rannakeele säilimise üle.
Rannakeel on olnud minu jaoks üks osa Tapurlas vanavanemate juures veedetud lapsepõlvest. Mõeldes, mis on sellele keelele olemuslik, ei meenu esimesena mitte rannakeelsed ütlemised või väljendid, vaid pigem vanaema ja vanaisa juttude kõla – kõne voolavus ja intonatsioon.
Seda, kui oluline on keel elavas ja suulises kasutuses, tõdesid mitmed rannakeelepäeval sõnasaanud. Üks siinse rannakeele kirjapanijatest, raamatu „Lahemaa rannakülade lugusid“ autor Väino Johannes Piikmann ütles aga koguni, et kui murdekeeles kõneldud lause kirja saab, siis seda lauset nagu enam ei olekski. Nii tähtis on see kõnelemise viis.
Kuidas siis hoida keelt elavana? Skeptikud küsivad kohe, et kas neid õigeid rannakeele kõnelejaid enam ongi? Kõnnu ranna inimesed lugesid oma külade peale kokku paar-kolm oskajat, Kolga rannast arvati neid mõnevõrra rohkem olema.
On päris kindel, et paljud head (ehk keelt tema mitmekülgsuses ja loomulikul viisil oskajad) keeletundjad on juba läinud manalateed. Samas olen ma veendunud, et meil on ka tänases päevas rannakeelt alles – ladusast kõnelemisest kohmetu (või ka uhke) tönkamiseni.
Igapäevaselt kasutame väljendeid, mis on osa sellest ainulaadsest keelelisest pärandist. Pimedatel sügisõhtutel õue minnes võtame kaasa sähku. Talvel libedal ajal toome kuuri alt õuele potkukelgu. Tassist rüüpame vett. Meelde tuleb rannalaste kimbatus emakeeletunnis, kui teema on vältevaheldus. Need on igapäevased asjad, millele me üldjuhul tähepanu ei pööragi.
Igapäevased on ka kohanimed meie koduümbruses. Kui tihti me Vohinummes marjas käies juurdleme selle üle, mis kohaga täpsemalt tegu? Paiganimed on ühine keeleline pärand, mis seob nüüdisaja inimesi minevikus elanutega.
Pohiranna murde kõige vanem kihistus on alles rahvalauludes. Siinsetest rannaküladest on üles kirjutatud märkimisväärne hulk Eesti regilauludest. Kui räägime regilaulukeelest, siis räägime tegelikult Juminda ja Pärispea neemede rannakeelest. Keele kadumisega on oht, et kaotame võtme regilaulukeele juurde.
Rääkimine algab kuulamisest. Kuidas aga kuulata keelt, mille kasutamist on igapäevaselt paraku aina vähem ja vähem? Ja kuidas kuulata seda keelt tänapäevases keelte ja informatsiooni paljususes? Küsin siit vastu – aga kuidas me kuuleme linnulaulu linnakäras ja automüras? Püüdes seda kuulata. Sarnaselt saame kuulata rannakeelt oma eheduses ka tänapäeval. Kui me vaid seda kuulata tahame. Et rääkijaid on vähe, siis kuulamisoskuse harjutamisel on abiks kindlasti murdekeele helisalvestised. Kui oskame keelt kuulata, jõuame ühel hetkel ka rääkimiseni.
Tuleb aga meeles pidada, et keel muutub ja areneb ning päris „puhast“ rannakeelt taasluua on äärmiselt keeruline. Kas me seda keelt enam mõistakski? Usun, et rannakeele säilimise võti on selle erakordsuse teadvustamises ja väärtustamises. Et me ise usume, et me keel ei ole sugugi oonum setu või võru keelest.
Rannakeele ja -kultuuri mõttekoda ootab huvilisi neil teemadel kaasa mõtlema juba 7. detsembril.
