Eestlastele on väga tuntud käibefraas, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Eks see tõesti nii on. Selgus on alati parem, kui mingi häma võimalike tulevikuootuste suhtes. Kui möödunud poolteist aastat haldusreformi arutelusid kujundlikult kokku võtta, siis meenutas see olukorda, kus erinevad paarid arutavad tõsimeeli oma laste tuleviku üle, et kuhu lasteaeda ja millisesse kooli, millised on ikka parimad ametid ning karjäärivõimalused ja nii edasi. Kuigi need lapsed on reaalselt veel sündimata ja puudub teadmine, kas üldse lapsi saadakse. Tundub ju üsna kummalisena?
Ma ei hakka siin kirjutama seaduse vajalikkusest või ka selle vastu, sest nii üks kui teine arvamus on omamoodi õige. Raasiku vallavolikogu haldusreformi komisjoni liikmena olen ma kindlal seisukohal, et vald on saanud iseseisvana hakkama ja peaks jätkama samal moel. Kuid siin võibki saada saatuslikuks see seadustatud elanike piirmäär. Talupojamõistus ütleb, et ei ole vahet kas vallas elab 4800 või 5000 inimest. Sellele vaidlevad vastu erakondade tagatubadest sirgunud, elukogemusteta, Exceli tabelit lõplikuks tõeks pidavad poliitikud. Ning nemad tuleksid ilmselt lahkelt vastu, kui vald ilmutaks soovi suurendada elanikkonda pagulaspoliitika kaudu.
Kui lugeda internetis avaldatud kommentaare, siis eks ole ka meie endi elanike seas kahtlusi ja arvamusi seinast seina. Skeptilisemad arvavad, et nagunii ei suudeta inimesi leida ja võib-olla ongi parem, kui vald rebitakse tükkideks. Tõsi, meil justkui puudub kogukonda ühendav väärtus. Aastatega on siiski kujunenud mitmed ülevallalised üritused: jõulumeeleolust osasaamine Raasiku kirikus, kontserdid Aruküla lauluväljakul, jalgpalli- ja käsipallivõistlused, jaanituled alevikes ning külades ja palju muud. Kindlasti on seda, mis hõlmab ning puudutab tervet kogukonda, veel palju rohkem.
Kui räägime elanikest, siis minu jaoks on see tunde küsimus. Olen elanud kogu elu Raasiku vallas. Ehitasin omale kodu ja armastan seda väikest Raasiku alevikku ja valda just sellisena, nagu see on. Ma ei küsi, mida teeb vald minu jaoks. Tean, kui tahta midagi muuta ja teha paremaks, siis tuleb ise kaasa aidata. Usun, et enamik vallakodanikest tunneb samasugust hingelist sidet oma kodukohaga.
Kuid kindlasti eksisteerib ka inimrühm, kes on praktilisemad ja ratsionaalsemad. Kasutades meie kohaliku omavalitsuse rahastatud hüvesid, nagu talvine lumetõrje või tänavavalgustus, on nad end vastavalt saadavatele hüvedele registreerinud elanikeks hoopis mujale. On ka teatud arv inimesi, kes lihtsalt ei ole pidanud tähtsaks enda registreerimist Raasiku valla kodanikeks. Olgu nende põhjuste või tagamaadega nagu on. Nüüd on vaja jõuda endas selgusele.
Raasiku valla saatus on nende paarisaja inimese käes, kes justnagu oleks olemas – ärkavad hommikuti meie vallas, tõusevad ja lähevad tööle või kooli – kuid hingekirjas on üle kogu Eesti erinevates omavalitsustes. Minu üleskutse on teile: registreerige end meie valla kodanikeks! Lisaks heale enesetundele kodukoha tunnetuse kaudu, annab see ka tõesti õiguse midagi vallavalitsejailt nõuda või võimaluse endal osaleda volikogu liikmena omavalitsuse juhtimises.
Praktikutele rõhutan, et tähtis on aastavahetusel meie registris olevate elanike arv. Ning veelkord – kõike saab teha interneti kaudu.
