Pika­ve­re mõi­sa­park muu­tus üheks õh­tuks võ­lu­maaks „Val­gu­se so­si­nad“

„See on jõu­lui­me,“ üt­lesid päris paljud, kes pü­ha­päe­va, 3. ad­ven­di õh­tul kü­las­tasid Pi­ka­ve­re Mõi­sa­koo­li tu­le­de­sä­ras par­ki.

Eel­mi­sel päe­val sa­das Pi­ka­ve­res ko­gu päe­va vih­ma ning osa küü­nal­dest ja val­gus­ti­test tul­nuks pü­ha­päe­val jät­ta süü­ta­ma­ta, kui pol­nuks ma­ha sa­da­nud val­get lu­me­vaipa ning soo­jak­raa­did asen­du­nud tal­ve­kül­ma­ga. „Val­gu­se so­si­na­te“ pea­kor­ral­da­ja­te Ali­ce Suur­kuu­se ja Mark­ko Maa­si­ku ar­va­tes oli see nei­le kõi­ge suu­rem kin­gi­tus, se­da enam, et ime­list tal­veil­ma jät­kus­ki vaid üheks päevaks – es­mas­päe­val oli taas su­la ja soo­jak­raa­did.

Küü­nal­de- ja tu­le­de­pi­du, mis kan­dis tä­na­vu ni­me „Val­gu­se so­si­nad“, oli Pi­ka­ve­re mõi­sa­õues üheks õh­tuks kol­man­dat kor­da, ja tä­na­vu veel suu­rem kui eel­mis­tel aas­ta­tel. Õh­tu ha­kul süü­da­ti par­gis, koo­li­ma­ja ees ja es­ma­kord­selt ka staa­dio­nil kok­ku üle 500 küün­la ning kolm lõ­ket. Täp­selt kell viis süt­ti­sid puu­de tü­ve­del ja oks­tel, sa­mu­ti mit­me­tel at­rakt­sioo­ni­del elekt­ri­küün­lad. Tu­le­de­sä­ras olid ka aia­ma­ja­ke, vä­li­köök, kaev ja pursk­kaev, koo­li­ma­ja­le lan­ges LED-val­gus­tist vär­vi­li­ne val­gus. Par­gis püüd­sid pil­ku val­gus­ti­test ka­ru­mõmm ning üks­tei­se jä­re­le just­kui tun­ne­li­na sea­tud eri suu­ru­ses „põ­le­vad“ rõn­gad, mil­le lõ­pus kit­se­tall.

Par­gi­pin­ki­de­le ja mit­me­le poo­le mu­ja­le olid sä­ti­tud Eva Puu­se­pa ja Alai­da Ol­li meis­ter­da­tud pä­ka­pi­kud, neist iga juu­res kir­jas te­ma lu­gu. Mõi­sa­koo­li staa­dio­nil sai kõ­la­rist kuu­la­ta Ai­ra Jõõt­si kir­ju­ta­tud kol­me jõu­lu­mui­nas­jut­tu, need oli sis­se lu­ge­nud au­tor ise. Koo­li­ma­ja vä­li­köö­gis oli ava­tud jõu­lu­koh­vik, kus Vir­ve Han­sar ja Kar­men As­ku müü­sid kuu­ma­sid joo­ke, ma­gu­said ja soo­la­seid küp­se­ti­si, ve­ri­vors­ti. Mõi­sa­ma­ja kül­je­pool­se sis­se­pää­su juur­de sea­tud le­ti ää­res müü­sid õpi­la­sed ja vi­list­la­sed õn­ne­loo­si pi­le­teid. Tu­le­de­sä­ras võ­lu­maal käis rin­gi jõu­lu­va­na Mark­ko Maa­sik, kes ajas kü­la­lis­te­ga jut­tu, kü­sis, kas jõu­lu­sal­mid on peas ning ja­gas sal­mi­de lu­ge­jai­le kom­mi. Neid ku­lus nii pal­ju, et jõu­lu­va­nal tu­li va­he­peal käia tas­kuid täit­mas.

Es­ma­kord­selt pa­ku­ti Pi­ka­ve­re val­gus­peol te­ge­vust ka koo­li­ma­jas sees – saa­lis lau­lis Kal­mer Neid­la, kes saa­tis end akus­ti­li­sel ki­tar­ril. Lau­lu­de va­he­le lu­ge­sid Pi­ka­ve­re koo­li vi­list­la­sed Sand­ra Han­sar ja Ric­hard Tho­mas Suur­kuusk jõu­lu­jut­te. Mõi­sa­koo­li saal oli puu­püs­ti rah­vast täis, osa inimesi kuu­las esi­ne­jaid ko­ri­do­rist.

Ka park oli rah­va­roh­ke, imet­le­ti, teh­ti eri­ne­va­te val­gus­ti­te juu­res pil­ti. Park­lad ja teeää­red olid ala­tes kel­la viiest „Val­gu­se so­si­na­te“ kü­las­ta­ja­te au­to­sid täis. Kü­las­ta­jaid ja­gus kel­la ka­hek­sa­ni, mis oli kuu­lu­ta­tud et­te­võt­mi­se lõ­puks, kuid ini­me­si näh­ti seal ka veel vei­di en­ne sü­daööd, sest es­ma­kord­selt jäe­ti osa elekt­ri­val­gus­ti­test põ­le­ma ko­gu ööks.

Hin­ge­pai­le eel­nes kuu ae­ga suurt tööd
„Mõt­le­si­me, et pa­ku­me ko­gu­kon­na­le ja kü­la­lis­te­le ehe­dat rõõ­mu,“ üt­les aas­taid fes­ti­va­li „Val­gus kõn­nib Kad­rio­rus“ teh­ni­li­ses mees­kon­nas ol­nud Mark­ko Maa­sik.

Ta rää­kis, et ta­va­li­si küün­laid süü­da­ti Pi­ka­ve­re tä­na­vu­sel val­gus­peol vä­hem, kui eel­mis­tel kor­da­del – um­bes 500: „Käesoleval aas­tal oli põ­hi­rõhk elekt­ri­küü­nal­del ja ela­val tu­lel.

Elekt­ri­küün­laid tõime ko­gu kü­last kok­ku ja sät­ti­si­me üles.“

Neid pan­di üles kol­me­ke­si – Mar­ko Maa­si­kul olid abiks Kaur Lapp ja Kert Paur. Alus­ta­ti um­bes kuu ae­ga ta­ga­si, kõr­ge­te­le puu­tü­ve­de­le ja oks­te­le küü­nal­de sät­ti­mi­seks ka­su­ta­ti tõs­tu­kit. Kõi­ge kõr­ge­mal olid tam­me­puu rip­pu­vad tu­led, need pandi um­bes 15 meet­ri kõr­gu­sele. Pal­ju ae­ga võttis elekt­ri­küü­nal­de ke­ri­mi­sele üm­ber puu­tü­ve­de.

„Val­gu­se so­si­na­te“ et­te­val­mis­ta­mi­se ja kor­ral­da­mi­se juu­res olid abiks veel Hel­ju Ka­da­kas, Jüri Nõmper, Ma­rie Rei­ni­ke, Lii­sa Zim­mer­mann, Kat­riin Maa­sik, Tris­tan Tho­mas Suur­kuusk, Kers­ti Väin­sar, Kül­li Een­raid ja Rai­li Loik­mann.

Mark­ko Maa­sik üt­les, et kau­ge­mad ini­me­sed, kel­le­ga ta pü­ha­päe­va õh­tul rää­kis, olid Pi­ka­ver­re tul­nud Tur­bast ja Rak­ve­rest: „Kõik imes­ta­sid, on us­ku­ma­tu, et ühes väi­ke­ses maa­ko­has mi­da­gi sel­list te­hak­se. Ol­di vä­ga-vä­ga tä­nu­li­kud.“

Ali­ce Suur­kuusk li­sas, et „Val­gu­se so­si­na­te­ga“ soo­vi­ti an­da sel­lel õh­tul eda­si hel­gu­se, hel­du­se, ar­mas­tu­se ja hoo­li­vu­se tun­net: „See on­gi just­kui õrn so­sin, mis pai­tab meie hin­ge.“

Ka te­ma rõõ­mus­tas, et nen­de ees­märk õn­nes­tus ning said kü­las­ta­jailt vas­tu to­hu­tu tä­nu.

„Val­gu­se so­si­na­te“ kü­las­ta­mi­ne oli kõi­gi­le ta­su­ta, te­gi­jad ei kü­si­nud sel­le kor­ral­da­mi­seks ku­sa­gilt toe­tust.

„Näe­me ühe õh­tu jaoks küll pä­ris pal­ju vae­va, kuid ra­ha eest saab elus peaae­gu kõi­ke, las see ol­la meie õrn pai kõi­ki­de hin­ge­de­le,“ lau­sus Ali­ce Suur­kuusk.