„See on jõuluime,“ ütlesid päris paljud, kes pühapäeva, 3. advendi õhtul külastasid Pikavere Mõisakooli tuledesäras parki.
Eelmisel päeval sadas Pikaveres kogu päeva vihma ning osa küünaldest ja valgustitest tulnuks pühapäeval jätta süütamata, kui polnuks maha sadanud valget lumevaipa ning soojakraadid asendunud talvekülmaga. „Valguse sosinate“ peakorraldajate Alice Suurkuuse ja Markko Maasiku arvates oli see neile kõige suurem kingitus, seda enam, et imelist talveilma jätkuski vaid üheks päevaks – esmaspäeval oli taas sula ja soojakraadid.
Küünalde- ja tuledepidu, mis kandis tänavu nime „Valguse sosinad“, oli Pikavere mõisaõues üheks õhtuks kolmandat korda, ja tänavu veel suurem kui eelmistel aastatel. Õhtu hakul süüdati pargis, koolimaja ees ja esmakordselt ka staadionil kokku üle 500 küünla ning kolm lõket. Täpselt kell viis süttisid puude tüvedel ja okstel, samuti mitmetel atraktsioonidel elektriküünlad. Tuledesäras olid ka aiamajake, väliköök, kaev ja purskkaev, koolimajale langes LED-valgustist värviline valgus. Pargis püüdsid pilku valgustitest karumõmm ning üksteise järele justkui tunnelina seatud eri suuruses „põlevad“ rõngad, mille lõpus kitsetall.
Pargipinkidele ja mitmele poole mujale olid sätitud Eva Puusepa ja Alaida Olli meisterdatud päkapikud, neist iga juures kirjas tema lugu. Mõisakooli staadionil sai kõlarist kuulata Aira Jõõtsi kirjutatud kolme jõulumuinasjuttu, need oli sisse lugenud autor ise. Koolimaja väliköögis oli avatud jõulukohvik, kus Virve Hansar ja Karmen Asku müüsid kuumasid jooke, magusaid ja soolaseid küpsetisi, verivorsti. Mõisamaja küljepoolse sissepääsu juurde seatud leti ääres müüsid õpilased ja vilistlased õnneloosi pileteid. Tuledesäras võlumaal käis ringi jõuluvana Markko Maasik, kes ajas külalistega juttu, küsis, kas jõulusalmid on peas ning jagas salmide lugejaile kommi. Neid kulus nii palju, et jõuluvanal tuli vahepeal käia taskuid täitmas.
Esmakordselt pakuti Pikavere valguspeol tegevust ka koolimajas sees – saalis laulis Kalmer Neidla, kes saatis end akustilisel kitarril. Laulude vahele lugesid Pikavere kooli vilistlased Sandra Hansar ja Richard Thomas Suurkuusk jõulujutte. Mõisakooli saal oli puupüsti rahvast täis, osa inimesi kuulas esinejaid koridorist.
Ka park oli rahvarohke, imetleti, tehti erinevate valgustite juures pilti. Parklad ja teeääred olid alates kella viiest „Valguse sosinate“ külastajate autosid täis. Külastajaid jagus kella kaheksani, mis oli kuulutatud ettevõtmise lõpuks, kuid inimesi nähti seal ka veel veidi enne südaööd, sest esmakordselt jäeti osa elektrivalgustitest põlema kogu ööks.
Hingepaile eelnes kuu aega suurt tööd
„Mõtlesime, et pakume kogukonnale ja külalistele ehedat rõõmu,“ ütles aastaid festivali „Valgus kõnnib Kadriorus“ tehnilises meeskonnas olnud Markko Maasik.
Ta rääkis, et tavalisi küünlaid süüdati Pikavere tänavusel valguspeol vähem, kui eelmistel kordadel – umbes 500: „Käesoleval aastal oli põhirõhk elektriküünaldel ja elaval tulel.
Elektriküünlaid tõime kogu külast kokku ja sättisime üles.“
Neid pandi üles kolmekesi – Marko Maasikul olid abiks Kaur Lapp ja Kert Paur. Alustati umbes kuu aega tagasi, kõrgetele puutüvedele ja okstele küünalde sättimiseks kasutati tõstukit. Kõige kõrgemal olid tammepuu rippuvad tuled, need pandi umbes 15 meetri kõrgusele. Palju aega võttis elektriküünalde kerimisele ümber puutüvede.
„Valguse sosinate“ ettevalmistamise ja korraldamise juures olid abiks veel Helju Kadakas, Jüri Nõmper, Marie Reinike, Liisa Zimmermann, Katriin Maasik, Tristan Thomas Suurkuusk, Kersti Väinsar, Külli Eenraid ja Raili Loikmann.
Markko Maasik ütles, et kaugemad inimesed, kellega ta pühapäeva õhtul rääkis, olid Pikaverre tulnud Turbast ja Rakverest: „Kõik imestasid, on uskumatu, et ühes väikeses maakohas midagi sellist tehakse. Oldi väga-väga tänulikud.“
Alice Suurkuusk lisas, et „Valguse sosinatega“ sooviti anda sellel õhtul edasi helguse, helduse, armastuse ja hoolivuse tunnet: „See ongi justkui õrn sosin, mis paitab meie hinge.“
Ka tema rõõmustas, et nende eesmärk õnnestus ning said külastajailt vastu tohutu tänu.
„Valguse sosinate“ külastamine oli kõigile tasuta, tegijad ei küsinud selle korraldamiseks kusagilt toetust.
„Näeme ühe õhtu jaoks küll päris palju vaeva, kuid raha eest saab elus peaaegu kõike, las see olla meie õrn pai kõikide hingedele,“ lausus Alice Suurkuusk.