
Orienteerumise traditsioon on Pikavere koolis kestnud üle veerand sajandi.
Maast madalast meeldis Pikavere põhikooli õpilasele Sander Nahkorile pikamaajooks rohkem kui sprint. Eeskujud leidusid suguvõsas. Onu Toomas Lepikult oli kuulunud maratonijooksu Eesti paremikku ja vanaonu Lennart Lepikult võitnud Eesti meistrivõistluste medaleid pikematel staadionijooksu distantsidel. Pikavere põhikooli õpilasi sõidutati bussiga Tallinna orienteerumise päevakutele ja 12aastane poiss otsustas kaaslastega liituda. Orienteerumise huvi olid noortes äratanud Sanderi klassijuhataja Ellen Saumann ja koolis mitut ametit pidanud Guido Trees, keda on kaardi järgi maastikul jooksmine paelunud tudengipõlvest saadik.
Mallavere külas elav Sander Nahkor meenutas, et joosta metsas kaardi ja kompassiga tundus palju huvitavam kui asfaldil või staadionirajal: „Iga korraga õppisin uusi tehnikavõtteid ja kaardi leppemärke selgemaks. Kuigi lähemad head maastikud jäävad kodukandist 15–20minutilise autosõidu või umbes tunniajase rattasõidu kaugusele, kasvas eneseusk, et minust võib tulla tugev harrastaja, kellel avaneb heal päeval šanss saavutada mõnel võistlusel kõrge koht.”
Sõpradega veedetud tore aeg
Innustas ka kooliõdede edu. Guido Treesi käe all harjutanud Ingrid Van-Crysen, Liisa Lehtmäe ja Jane Saumann pakkusid konkurentsi Eesti noorte paremikule ning võitsid Teaduste Akadeemia orienteerumisklubi koosseisus Jüriöö jooksul noortevõistkondade seas. Silmapaistvamaid saavutusi oli Liisa Lehtmäe hõbemedal Eesti noortemeistrivõistlustel öises orienteerumises.
Praegu Pikavere mõisakooli pikapäevarühma juhendav naine, kes pärast abiellumist kannab nime Liisa Zimmermann, pidas medalite võitmisest tähtsamaks sõpradega koos sportimist ja maastike avastamist: „Jooks kaardi ja kompassiga oli alguses täitsa võõras. Guido julgustas palju ja algul sörkisin sõprade järel, kuni sain põhitõed selgeks. Pärast üht hooaega kooli minnes oli mu kehaline vorm nii tublisti paranenud, et sain isegi spordipäeval mõnel alal esikolmikusse ja kehalise kasvatuse lemmiktundide sekka.”
Sander Nahkori meelest sobib orienteerumine lapsele, kellele meeldib õues aktiivselt liikuda, aga ei taha staadionil ja asfaldil joosta. Algajatel soovitab ta osaleda Tallinna päevakutel: „Juhul kui mets tundub alustajale natuke hirmutav, siis linnaorienteerumise sari pakub peaaegu aasta ringi võimalusi pealinnas orienteeruda. Seal õpetatakse põhitõdesid ja tutvustatakse kaardi leppemärke. Kui tekib soov osaleda suurematel võistlustel, siis võiks ühineda mõne Tallinna klubiga. Treener annab nõu, kuidas harjutada mitmekesiselt.”
Päevakute nõudmistega kodunes Sander Nahkor aasta–pooleteisega, eduni maakondlikel ja suurematelgi võistlustel kulus mõni aasta hoolsat harjutamist: „Võistlused korraldatakse raskema läbitavusega ja suuremate kõrguste vahedega maastikel, selleks tuleb teha eriettevalmistust. Kui olin esimeste võistluste kehvade tulemuste pettumusest üle saanud, analüüsisin olukorda ja pidasin tublimatega nõu.”
17aastasena hakkas noormees sihipärasemalt harjutama. Tegi tund kuni poolteist kestnud tõusujookse kodukandi kruusakarjääris, Tallinnas Järve terviserajal või Nõmmel „Vanaka” liivamäel. Orienteerumise oskust arendas vähemalt kahetunnine metsatreening kaardiharjutustega, kus tuli valida, kas joosta mööda teid ja radu vasakult või paremalt või hoopis otse.
Higivalamine kandis vilja 2007. aasta 24 tunni rogaini ehk valikorienteerumise Euroopa meistrivõistlustel Nõval, kus ta võitis koos aasta noorema venna Simo Lepikultiga juunioride vanuseklassis hõbemedali. Harjumaa meistrivõistlustel on Sander Nahkor pälvinud pronksmedali nii valik- kui ka suundorienteerumises. Suurem edu saatis teda 2019. aasta pika raja Eesti meistrivõistluste B-rajal hõbemedalit võites.
Mitmekesine treening
Lõuna-Eesti orienteerujatel on mõistagi harjumaalase ees eelis: „Parimad treenimisvõimalused asuvad Narva maantee ääres Jõelähtme ülesõidust mõni kilomeeter Kuusalu poole Kodasoo metsas. Häid olusid 2,5–3-tunniseks treeninguks pakuvad Männiku, Järve ja Harku metsad, kus koos tugevate kaaslastega on kevadisi mahutreeninguid kergem taluda. Mallaveres teen harjutusi, milleks kaarti ja kompassi ei vaja, näiteks hüpped ja sprindijooksud mäkke ning 25–30 km pikkused jooksud põldude äärtes. Vastupidavust on tarvis tavaraja või pikaraja võistlustel kestusega 1,5–2,5 tundi.”
Töö kõrvalt harjutav 33aastane Sander Nahkor peab vajakajäämiseks omapäi harjutamist: „Treenerit, kellega süvitsi analüüsida tegemisi ning tegematajätmisi, ei ole mul olnud. Potentsiaal jääbki vist kahjuks avamata, sest tõeliselt suurest kordaminekust, mis aidanuks tõusta kas või Eesti B-koondise kandidaatide hulka, on jäänud eri põhjustel puudu.”
Liisa Zimmermann rääkis, et tahaks eeloleval suvel jätkata orienteerumisvõistluste korraldamist Pikavere mõisakooli suvelaagris, mis möödunud suvel pidamata jäi. Seda asendas kahasse Guido Treesiga sügisel öökooli raames õhtupimeduses korraldatud öine orienteerumine: „Esimese kuni kuuenda klassi lapsed osalesid kahe-kolme kaupa, et ka pisemad julgeksid kaasa teha. Lastel olid tasku- või pealambid. Võistluspunktid jäid turvaliselt kooli territooriumile. Lastele väga meeldis ja elevust jätkus. Suuremad õpilased tegid ettepaneku, et järgmine kord oleks põnevam, kui punktid ka väljaspool kooli maa-ala asuksid.”