KATRIN RAHE, Swedbanki pensionifondide fondijuht
Kui esimene Saksa riigikantsler Otto von Bismarck pakkus 19. sajandil välja mõtte pensionisüsteemist, kus kuu jooksul kogutud maksudest seenioritele järgmisel kuul pensionit makstakse, siis vaevalt nägi ta ette, et tema ideest alguse saanud arutelu võiks ka veel kaks sajandit hiljem ühe väikeriigi lehepinnad täita. Meie sõnum siia arutellu on lihtne – tulevase pensionipõlve kvaliteet sõltub igaühest endast ning inimesel, kes juba noorena pensionipõlve sissetulekule mõtlema hakkab, pole põhjust muretsemiseks.
Tänapäeval nimetatakse Bismarck`i poolt kasutusele võetud lahendust „maksa-kui-lähed” süsteemiks (pay-as-you-go). Eestis on selleks I sammas ehk riiklik pension. Samalaadse lähenemise valisid minevikus mitmed riigid, sest esimest pensionisüsteemi luues polnud valikuid just palju. Inimeste enda poolt kogutud vahenditele tugineva pensionisüsteemi eelduseks on, et kõik vanemaealised inimesed on minevikus raha kõrvale pannud. Kuna tagantjärele säästmisharjumisi enam muuta ei saanud, siis oli maksude ümberjagamine ainus võimalus seenioreid võrdselt kohelda.
Nii anti noorema põlvkonna varad otseselt vanema põlvkonna kasutada, vähendades samas noorte võimalusi tulevikuks raha kõrvale panna. Veel 20. sajandi keskpaigas polnud see tõsiseks probleemiks. Maksumaksjaid toetas teadmine, et üha rohkem sünnib lapsi, kes sirguvad omakorda maksumaksjateks ning aitavad kaasa tänaste töötegijate veelgi muretumale vanaduspõlvele.
ÜRO poolt 2009. aastal avaldatud maailma rahvastiku vananemise raporti kohaselt oli 1950. aastal arenenud maailmas iga 65-aastase või vanema inimese kohta 8,2 tööealist. Aastaks 2050 on see suhe arenenud riikides ennustatavalt 2,2.
Kahjuks on Eesti demograafilised trendid sarnased arenenud maailmale ning see oli ka meile kolm sammast toonud pensionireformi üheks oluliseks ajendiks. Teiseks ajendiks oli riigi rahaasjade jätkusuutlikkuse tagamine ning seda viisil, mis ei jätaks vanemat põlvkonda vaesusesse.
Tugevalt hammasrataste vahele jäänud Kreekas said veel kaks aastat tagasi vähemalt 35 aastat töötanud inimesed riigilt pensioniks 70%-80% viimase viie tööaasta keskmisest palgast, lisaks lisapensionid jõuludeks ja lihavõtteks. Taolise finantslõtvuse tulemus on meile kõigile meedias nüüd pea igapäevaselt näha.
Eestis on sarnase elukvaliteedi säilitamiseks loodud III sammas ning kui kõiki võimalusi täies mahus kasutada, siis peaks erinevate hinnangute kohaselt pensionipõlveks saavutama sissetulekuks samuti 60%-70% varasemast palgast. Riikliku pensioni ehk I samba hüvede vähenemine oli juba pensionireformi alustaladesse sisse kirjutatud, niisamuti kui selle järk-järguline asendumine II sambaga. Teoreetiliselt peaks kauges tulevikus jääma riiklik pension vaid neile, kes mingil põhjusel II sambas koguda ei saa. Seega – kui ootused pensioni suurusele püsivad mõistlikkuse piires, siis ei tohiks tänane Eesti pensionisüsteem panna noori inimesi muretsema.
