Karel Rüütli, Riigikogu liige, SDE
Eesti ühiskonna üheks tõsisemaks väljakutseks on võitlus ääremaastumise vastu, võitlus selle nimel, et elu maal ei hääbuks ja et ka tühjaks jäänud külades hakkaksid taas toimetama inimesed, et sealt kostuks laste kilkeid.
Kohaliku elu ja kohalike kogukondade toetamine kuulub nii riigi kui omavalitsuste kohustuste hulka. Võtmeküsimuseks on siin mõistagi töökohtade säilitamine ja uute loomine, inimeste liikumisvõimaluste parandamine ja ka see, et kool asuks kodu lähistel.
Paljud inimesed on jäänud raskuste kiuste maaelule truuks. Seda just rahulikuma ja turvalisema elukeskkonna pärast, et hing oleks vabam ja lapsed kasvaksid linnakärast eemal, looduse keskel ning ka kodukohatunde või teadmise pärast, et juba minu esivanemad elasid siin. Kõiges selles mängib sageli olulist rolli rahva-ja seltsimajade tegevus.
Aktiivsed inimesed on haaranud initsiatiivi – nad koostavad küla ajalugu, ehitavad külaplatse, taastavad seltsimaju, viivad ellu projekte, loovad uusi traditsioone. Nad on heas mõttes külahullud, kes suudavad ka teistes tekitada kogukonnatunnet ja luua emotsiooni, et me oleme üks küla, et me kuulume kuhugi ja tegutseme selleks, et elu oleks elamisväärsem. Nad on inimesed, kes pühendavad oma vaba aja sellele, et tõestada, et elu maal on võimalik. Just tänu neile liigub vanker õiges suunas.
Kohtumistel külaliikumise ja rahvamajade liidritega olen jõudnud tõdemusele, et kaasaegsest seltsitegevusest on kujunenud omamoodi eestluse ja rahvuskultuuri selgroog, mille kulminatsiooniks on laulu- ja tantsupidu. On hämmastav, kui paljud inimesed korraldavad vabatahtlikkuse korras kohalikku elu. Nad on kohal talgutel, käivad huviringides, laulavad ja tantsivad.
Aastate jooksul on aidanud külaelu edendada nii riik kui ka omavalitsused. Euroopa Liidu struktuurivahendite toel on renoveeritud hooneid, korrastatud külaplatse, soetatud keraamikaahjusid või helitehnikat. Tõsi, omavalitsused on üsna erineva innukusega siin õla alla pannud. Lisaks puudub täna nägemus, mis saab edasi ja kuidas säilitada saavutatu.
Tunnistagem, et viimaste aastatel on päris palju investeeritud ehitistesse ja inventari. Aga selleks, et tagada külaelu jätkusuutlikus – külaseltside, seltsimajade, rahvamajade sisuline ja elav tegevus – on vaja luua süsteem, mis annab kindlustunde neile sädeinimestele, kes loovad ja hoiavad maapiirkondades rahvakultuuri. Pahatihti raugeb eestvedajatel, kes on päevasel ajal seotud oma põhitööga, jõud just vaimuelu ja sisulise tegevuse suunamisel. Öötundidel võib küll kirjutada projekte ja tegeleda raamatupidamisega, kuid mitte juhendada huvitegevust.
Tunnistagem ka seda, et riik ei ole seni neile inimestele piisavalt tähelepanu pööranud, jättes vastutuse kohaliku kogukonna ja omavalitsuste kanda.
Seega on rahvakultuuri hoidjate väärtustamine hädavajalik. Riik peaks omavalitsusi toetama elanike arvu järgi nö pearaha põhise kultuuritoetusega, mis võimaldaks tõsta kultuuritöötajate palkasid, panustada külaseltside tegevusse ning pakkuda enam kindlustunnet ka neile ringijuhtidele, kes tegutsevad vabatahtlikuna. Raha kõrval on oluline ka seadusandluse muutmine. Miks mitte koondada vastavad regulatsioonid rahvakultuuri seadusesse
Tasub analüüsida ka seda, kuidas seltsid või rahvamajad saaksid pakkuda erinevaid teenuseid. Mitmes külas on loodud inimestele võimalused kaugtööks. Mõned seltsimajad pakuvad laste päevahoiuteenust, vajadusel on kohal ka massöör või juuksur, on kohvikuid ja muuseume.
