Penin­gi mõi­sas mee­nu­ta­ti pool sa­jan­dit ta­ga­si lah­ku­nud GEORG OT­SA

„Pal­ju õn­ne mei­le, et ole­me te­ma elust ja loo­min­gust osa saa­nud,“ üt­les Pe­nin­gi mõi­sas toi­mu­nud mä­les­tu­sõh­tul Es­to­nia en­di­ne la­vas­ta­ja ja pea­näi­te­juht AR­NE MIKK.

Ree­del, 5. sep­temb­ril möö­dus 50 aas­tat Ees­ti ühe tun­tuma laul­ja, Es­to­nia kauaaeg­se oo­pe­ri­so­lis­ti, 55aas­ta­selt ras­ke hai­gu­se ta­ga­jär­jel lah­ku­nud Georg Ot­sa sur­mast. Sel­lel päe­val mee­nu­ta­ti Georg Ot­sa Pe­nin­gi mõi­sas, kus on Ees­tis tea­dao­le­valt ai­nu­ke tal­le pü­hen­da­tud muu­seum. Suu­res ruu­mis mõi­sa tei­sel kor­ru­sel tal­le­tab Georg Ot­sa­ga seon­du­vat Pe­nin­gi mõi­sa pe­re­nai­ne Ai­ki Haug, laul­ja ku­na­gi­ne kol­lee­gi Es­to­nia teat­rist.

Mä­les­tu­sõh­tul oli mõi­sa saa­lis Georg Ot­sa en­di­si kol­lee­ge, sa­mu­ti rah­vu­soo­peri Es­to­nia prae­gu­seid laul­jaid. Ko­hal olid ka Georg Ot­sa mõ­le­mad tüt­red, Ül­le Mal­ken ja Ma­riann Rand­maa koos oma lastega.

Es­to­nia en­di­ne kauaaeg­ne la­vas­ta­ja ja pea­näi­te­juht Ar­ne Mikk mee­nu­tas, et laul­ja isa Karl Ots soo­vi­tas po­jal min­na po­lü­teh­ni­lis­se ins­ti­tuu­ti ame­tit õp­pi­ma, sest tal ei ole­vat laul­ja jaoks häält. Ar­ne Mikk mär­kis, et na­gu elu näi­tas, ei ole hääl oope­ri­laul­ja jaoks pea­mi­ne. Ta sel­gi­tas, et Georg Ots hak­kas kuul­said oo­pe­ri­rol­le esi­ta­ma tei­si­ti kui tei­sed ba­ri­to­nid, suu­tis he­li­loo­ja­te mõt­te oma isik­su­se kau­du kuu­la­ja­te­ni viia hoo­pis tei­sel ta­san­dil: „Kui käi­si­me 1954. aas­tal Es­to­nia­ga esi­mest kor­da Le­ning­ra­dis, oli ka­vas Ru­bins­tei­ni „Dee­mon“, Georg Ots oli ni­mio­sas. Sel­lel eten­du­sel sün­dis ka ve­ne muu­si­ka­teat­ri pub­li­ku jaoks uus näh­tus.

Ve­ne ba­ri­to­nid need­sid oo­pe­ri pro­loo­gis maail­ma, kui vas­tik see on. Geor­gi dee­mon oli kan­na­tav ning elu ja ar­mas­tust ot­siv ini­me­ne. Ala­tes sel­lest, kui ta oli laul­nud „Laps, ära nu­ta“, tah­tis ve­ne pub­lik dee­mo­ni ja Jev­ge­ni One­gi­ni­na nä­ha ai­nult Georg Ot­sa. Kõik nai­sed saa­lis olid te­mas­se ar­mu­nud, hil­jem tu­li meie teat­ri val­ve­lau­da tal­le iga päev pa­ta­kas kir­ju.“

Lus­ta­ka­te lu­gu­de­ga mee­nu­tas Georg Ot­sa ka Eduard Klas, kes oli sa­mu­ti te­ma kol­leeg Es­to­nias. Oma kok­ku­puu­de­test ar­mas­ta­tud laul­ja­ga kõ­ne­les veel en­di­ne aja­kir­ja­nik ja po­lii­tik Hei­mar Lenk.

Han­na Ren­ter, kes saa­tis kla­ve­ril mä­les­tu­sõh­tul esi­ne­nud Es­to­nia ooperilauljaid, mä­le­tas oma lap­se­põl­vest Georg Ot­sa vä­ga jõu­list ener­giat, ise­gi hai­ge­na ole­vat ta veel ener­giast pa­ka­ta­nud.

Koos Han­na Ren­te­ri­ga esi­ne­sid Es­to­nia so­lis­tid, 2012. aas­tal Georg Ot­sa ni­me­li­se au­hin­na päl­vi­nud Re­ne Soom, ja Priit Vol­mer, kes sai sa­ma au­hin­na eel­mi­sel aas­tal. Priit Vol­mer oli oma isalt kuul­nud, et kui­gi Georg Ots oli suur kunst­nik ja isik­sus, oli ta te­ge­li­kult vä­ga liht­ne ja nii-öel­da pä­ris ini­me­ne: „Pä­rast paa­ri päe­va Va­ne­mui­se proo­vi­saa­lis tea­dis ta kõi­gi koo­ri­liik­me­te ni­me­sid, an­dis iga­ühe­le kätt ja ter­vi­tas.“

Rah­vu­soo­pe­ri laul­ja Triin El­la lu­ges mä­les­tu­sõh­tul kat­ken­deid Georg Ot­sa noo­re­ma tüt­re Ma­riann Rand­maa pea­gi il­mu­vast raa­ma­tust. Vaa­da­ta sai ka Han­nu­la ja Too­mas Le­pa fil­mi „Georg Ots, het­ked Võ­sul“.

Mä­les­tu­sõh­tu mõt­te au­tor ja õh­tut juh­ti­nud rah­vu­soo­pe­ri Es­to­nia kos­tü­mee­ri­ja Ül­le Ko­ger­man üt­les Sõ­nu­mi­too­ja­le, idee tu­li sel­lest, et ke­va­del möö­dus Georg Ot­sa sün­nist 105, sur­mast äs­ja 50 aas­tat.

„Kui me ei rää­gi, siis unus­ta­me,“ sõ­nas ta ning li­sas, tea­dis ko­he, et üritus peab toi­mu­ma Pe­nin­gil, kus Ai­ki Haug ko­gub ja tal­le­tab Georg Ot­sa­ga seo­tut.

Georg Ot­sa tüt­red olid Pe­nin­gi mõi­sas esi­mest kor­da, kui­gi va­nem tü­tar Ül­le Mal­ken ei ela kau­gel – Keh­ras koos tüt­re Elen An­nu­se pe­re­ga. Ül­le Mal­ken oli teis­me­li­ne, kui isa ära ko­lis ja uues­ti abiel­lus. Pä­rast se­da he­lis­tas ta tüt­re­le te­ma igal sün­ni­päe­val täp­selt sü­daööl ja lau­lis sün­ni­päe­va­lau­lu.

Noo­rem tü­tar Ma­riann Rand­maa oli 8aas­ta­ne, kui isa su­ri, kuid mä­le­tab te­mast pal­ju. Hu­moo­ri­ka­te lu­gu­de­ga mä­les­tus­te­raa­ma­tu, mil­le kat­ken­deid Pe­nin­gil et­te loe­ti ja mi­da au­tor ise­loo­mus­tas sõ­na­de­ga „mu­he ja ker­ge na­gu suhk­ru­vatt“, pa­ni kir­ja ka­he nä­da­la­ga: „Pä­rast ema sur­ma vaa­ta­sin va­nu fo­to­sid ja avas­ta­sin, et mul on suur ka­pi­täis dia­po­si­tii­ve. Vaa­ta­si­me pe­re­ga neid vär­vi­pil­te ja kõik tu­li meel­de. Läk­sin poo­di, ost­sin kaus­ti­ku, is­tu­sin laua ta­ha ja ka­he nä­dala pä­rast oli raa­mat val­mis. Prae­gu on ku­jun­da­mi­sel, ilmub isa­de­päe­va paiku.“