Seadus on pannud omavalitsustele kohustuse tagada soovijatele lasteaiakohad, kuid mitmel pool pole see rahapuudusel võimalik. Järjekorrad on pikad ning mõnigi lapsevanem päris hädas, kuna ei saa minna tööle või õppima, sest last pole kusagil hoida.
Samas tõdevad lasteaiatöötajad mitteametlikes vestlustes, et sõimerühma toodud lastest on kahju. Nad igatsevad emasid taga. Kas ei võiks need emad, kes kaheaastase lapse viivad lasteaeda ja ise jäävad pisema titaga koju, mõelda hädasolijate peale ning oma vanema lapse veel mõneks ajaks koju jätta? Ka võiksid paindlikumad olla need lapsevanemad, kelle lapsed käivad lasteaias harva – ehk saaks kokku leppida, lasteaiakoht kasvõi ajutiselt vabastada.
Üks on seadus, mis kohustab, teine on inimlik ja mõistev suhtumine. Pisikesed lapsed tunnevad end kõige paremini koos emadega. Miks mitte seda neile võimaldada, kui vähegi saab.
