Perekonna-seadus kui halvasti istuv ülikond

1321

URVE PALO, endine rahvastikuminister
Poliitiliste kirgede tõmbetuultes on praegu täiesti  tähelepanuta jäänud uus perekonnaseaduse eelnõu.

Kas te olete mõelnud sellele, kui paljudele inimestele perekonnaseadus korda läheb? Otseselt või kaudselt puudutab perekonnaseadus meid kõiki.

Seaduses on paika pandud põhimõtted, mis reguleerivad nii abikaasade kui ka laste ja vanemate omavahelisi suhteid. 

Abielu sõlmides, sõlmivad 2 inimest kokku oma kaunid unistused. Abielludes on esikohal emotsioonid. Samas ei saa alahinnata naise-mehe vahel sõlmitud liidu praktilist ja materiaalset külge. 

On oluline, et värsked abiellujad ja vanemad saaksid ka ilma juriidilise erihariduseta ühemõtteliselt aru seadusest, mis määrab ära nende kõige olulisemad õigused ja kohustused.

Hetkel kehtib 1995.aastal  vastuvõetud perekonnaseadus, mille muutmist on põhjendatud muuhulgas argumendiga, et kehtiva seaduse põhimõte, mille järgi kuulub abi­elu jooksul soetatud vara võrdselt kummalegi abikaasale, on kommunismiaja igand. On selge, et ühiskonna muutudes ei tohiks seadused ajale jalgu jääda.

Rahvastikuministrina kutsusin kokku eksperdid, kes tegid õiguskomisjonile ja eelnõu autoritele palju ettepanekuid seaduse sõnastuse, keelekasutuse ja arusaadavuse parandamiseks. Esitati mitmeid põhimõttelisi parandusettepanekuid, milleta oleks perekonnaseadusesse jõudnud  säte, et ühe abikaasa haiguse või eemalviibimise korral võib tema partner ühise varaga teha tehinguid, juhul kui vastasel korral kaasneks kahju tekkimise oht. Praegust seadust on täiendatud tingimusega, et kui abikaasalt mingil põhjusel ei ole võimalik nõusolekut saada, siis tuleb selleks pöörduda kohtu poole.

Olulisi põhimõttelisi täiendusi sai nõukoja ettepanekul ka lapse hooldusõiguse jagamist puudutav osa.

Seadusesse lisati, et kohus arvestab lisaks vanema võimalusele pakkuda lapsele mõistlikke elamistingimusi ka tema hingelist seotust lapsega ning senist pühendumist lapse eest hoolitsemisel.

Selgema vormi sai seaduses ka abikaasade varasuhteid puudutav osa, mille sõnastus  esialgses versioonis oleks arusaadav olnud väga pühendunud juurahuvilisele abiellujale. Eelnõu nägi ette, et abielludes valivad abikaasad varasuhte. Seadusest ei selgunud, mis juhtub siis, kui ühel või teisel põhjusel jätavad abikaasad varasuhte valimata? Praeguseks on seadusesse jõudnud selgelt sõnastatud põhimõte, et juhul, kui abiellujad varasuhet ei vali, siis kehtib nende kohta varaühisuse põhimõte ehk ühise rahakoti printsiip.

Me kõik elame suurema osa oma elust perekonnas. Usun, et seadus, mis mõjutab meie tegemisi niivõrd olulisel määral, ei peaks olema nagu halvastiistuv ülikond, mis katab küll kõik strateegilised punktid ära, aga kuigi mugav  kanda ei ole. Mõned olulised kortsud on praeguseks silutud, kuid nii mitmedki jäävad alles. Näiteks peab alaealine abiellumiseks nüüd vanemate asemel kohtust luba küsima. Seaduses on siiani ebaselgelt määratletud, millisest hetkest alates on abielu ametlikult sõlmitud. Samuti jääb kohtunikele edaspidi perekondlike vaidluste puhul suur vastutus „õigluse“ mõiste sisustamisel. Kuidas seadus praktikas toimima hakkab, näitab tulevik.