Õpetajate palgad kütavad alati kirgi ja erand pole seegi aasta. Et veidi olukorda analüüsida, heidan kiire pilgu lähiminevikku.
2012. aastal oli nooremõpetaja miinimumpalk 600 eurot. Iga õpetaja ametikoha kohta eraldas riik omavalitsustele keskmiselt 828 eurot, millest õpetajani jõudis vaid 814 eurot. 2013. aastal kehtestati miinimumpalgaks 715 eurot. Kokku eraldas riik palgatoetust õpetaja kohta 915 eurot, reaalselt sai täiskohaga õpetaja keskmiselt 936 euro suurust brutopalka kuus.
Käesoleval aastal oleme miinimumpalga tõstnud 800 euroni ning riigi palgatoetus õpetaja kohta on 976 eurot kuus. Analüüsides eelmiste aastate statistikat, õpetajate arvu mõningast vähenemist ning palgatoetuse sihtotstarbelist kasutamist, tõuseb aasta lõpuks keskmine kuupalk üle 1000 euro.
Kokkuvõtlikult – kahe aastaga on miinimumpalk tõusnud 33 protsenti ning väljamakstud keskmine palk peaks aasta lõpuks olema tõusnud ligi 25 protsenti. Nendes numbrites ei ole kübetki emotsioone, kuiv statistika tegelikult väljamakstud palkadest, mille kohta omavalitsused ise on rahandusministeeriumile andmed esitanud. Ei ole ka mingi saladus, et võrreldes teiste riigisektorite palkadega on õpetajate palk tõusnud ennaktempos. See on olnud selge poliitiline valik.
Tuleb ka aru saada omavalitsuste pahameelest, et palgatoetuse numbrid on viibinud. Olles aga asja juures, võin kinnitada, et vaidlused ministeeriumide ja sotsiaalsete partnerite vahel pole kunagi nii tulised olnud. Siit ka põhjus, miks alles jaanuari lõpus eelnõu üles pandi. Et see poleks tühipaljas jutt, tooksin välja mõned numbrid, mis teevad murelikuks.
Eelmise aasta statistika väljamakstud palkade osas andis palju mõtlemisainet, seda ebavõrdsust on haridusministeerium üritanud vähendada. Vallad said riigilt palgatoetust 833 eurot õpetaja kohta ja maksid ise juurde 55 eurot – keskmine kuupalk 888 eurot. Linnad said 886 eurot, lisasid omalt poolt 31 eurot ja keskmine palk tuli aasta lõpuks 917 eurot. Viiele suurimale linnale eraldati ühe õpetaja kohta 1005 eurot, sellest jäeti välja maksmata 17 eurot ning keskmiseks palgaks tuli 988 eurot.
Mida järeldame? Väiksed ja nõrgema tulubaasiga omavalitsused leiavad oma eelarvest õpetajate palkadeks lisaraha, suuremad linnad ei maksa täies ulatuses isegi seda välja, mida riik neile sihtotstarbeliselt eraldab. Küll leiab pealinn raha tasuta ühistranspordi ja munitsipaaltelevisiooni jaoks.
Meie eelistus on olnud kodulähedased põhikoolid ja tugevad gümnaasiumid ning see, et kogusummas ükski vald või linn ei kaotaks. Eelnõu järgi kasvaks ligi pooltes omavalitsustes palgatoetus rohkem kui 10 protsenti. Üks suurem võitja oleks meile lähedal asuv Aegviidu vald, kus palgaraha tuleb juurde 57 protsenti. Olukorras, kus eelmisel aastal maksis Aegviidu vald igas kuus ühe õpetaja kohta juurde 246 eurot, siis on see igati põhjendatud ja õiglane.
Oluline palgavahendite kasv on ette nähtud ka Sõnumitooja piirkonna omavalitsustele, kõigil kasvab palgatoetus rohkem kui 10 protsenti. Nagu varasemalt olen öelnud, on suurimad võitjad Anija vald 20 ja Raasiku vald 18 protsendiga. Kuusalu vald saab eelmise aastaga võrreldes palgaraha juurde 14, Loksa linn 11 protsenti.
Nagu Eesti elus ikka – kõige valjemat häält teevad need, kes avastavad, et naabrimees saab rohkem juurde kui tema. Nii jääb mulje, et kogu hariduse rahastamine on pea peale keeratud ja lubatud tõusu asemel hoopis väheneb. Olen viimastel nädalatel rääkinud paljude omavalitsusjuhtidega ja võin kinnitada, et enamik omavalitsusi on uute rahanumbritega väga rahul. Samas tunnistab mõnigi, et hoiab hinge kinni, ega suurte survel põhimõtteid ümber vaatama hakata.
