MARGUS HANSON, Riigikogu väliskomisjoni liige (Reformierakond)
Viimastel kuudel palavalt arutusel olnud Euroopa Stabiilsusfondi (EFSF) küsimuses tundub, et kõik on asjatundjad. Mida hullemana euroala tulevikku kujutatakse, seda kõvemaks eksperdiks ennast peetakse. Mitte ainult kollane ajakirjandus, aga ka nn. väärtajalehed kasutavad elanike „valgustamiseks“ lihtsaid opositsioonipoliitikute poolt lendu lastud klišeesid, nagu „kolmandik eelarvest kanti EFSFi otsusega puu taha“, „miks meie peame rikkaid riike aitama“, ja vehivad miljarditeni ulatuvate euronumbritega meie rahva tulevaste ohverduste iseloomustamisel. Samas kaebavad paljud, et EFSFi arutelud peaksid olema asjatundlikumad ja vähem emotsionaalsed. Millise kohustuse Riigikogu mihklipäeval tehtud otsusega igale eestimaalasele võttis? Ka tõesti 1923 eurot igale inimesele, nagu üks majandustoimetaja arvutas?
EFSFi suuruseks saab peale euroriikide poolt muudatuste heakskiitu 440 miljard eurot. Jah, Riigikogu andis tõepoolest garantii 1,995 miljardile eurole arvestusega, et euroriikide EFSFile antav kogugarantii oleks 780 miljardit eurot. Miks ületavad garantiid 1,65 kordselt EFSFi 440 miljardist finantsabi võimet? See 165% ülegarantii tagab EFSFi võlakirjadele kõrgeima võimaliku krediidireitingu ja turgudele kindluse, mis omakorda vähendab võimalust, et garantiid vaja läheb.
Mida kõrgem krediidireiting on EFSFil, seda odavamalt saab ta finantsturgudelt raha hankida ja seda soodsamalt seda raha toetusprogrammides või võlakirjade tugiostudeks kasutada. EFSFist on juba otsustatud toetada Iirimaa ja Portugali programme ja nende puhul on näha progressi – selline toetuste süsteem töötab, andes raskustesse sattunud riikidele aega reformide tegemiseks. Eesti osaleb Iirimaa ja Portugali toetamisel alates meie liitumisest EFSFiga tehtavate väljamaksete garanteerimisel. Kuna osa 440st miljardist on otsustatud ära enne meie liitumist EFSFiga, siis saab seega laenude jm finantsinstrumentide summa, mida EFSF Eesti garantiiga laenab maksimaalselt olla ühe miljardi euro ringis.
Tänases ebakindlate majandusväljavaadetega Euroopas on võimalik mõnede toetusprogrammi meetmete ebaõnnestumine ja seega on täiesti võimalik, et Eesti eelarvest siiski tuleb Riigikogu poolt antud garantii katteks mingi hulk raha välja käia. Kindlasti ei ole see aga kolmandik eelarvest nagu maailmalõpukuulutajad arvavad. Pealegi pole see tagastamatu abi vaid laen, mille eest teenime intressegi.
Kas ja palju oleme valmis maksma stabiilse eurotsooni eest? Krooni euroga seotus ja eurotsooniga ühinemine on koos stabiilse ja usaldusväärse rahamajandusega toonud meile kui väikeriigile olulist majanduslikku kasu. Meie sotsiaalkulud, sh. ka näiteks õpetajate palgad sõltuvad majanduse tervisest, sellest kui suur on meie rahvuslik koguprodukt. Kui majandus on konkurentsivõimeline ja suudab leida eksporditurge (ja suuremad ning kättesaadavamad neist asuvad eurotsoonis), siis kasvab ka riigieelarve. Kas ja kui palju oleme valmis selle stabiilsuse nimel ohverdama?
Tõe huvides olgu mainitud, et tervet rida EFSFi ja Euroopa Stabiilsusmehhanismiga, mis peatselt EFSFi asemele asub, seotud küsimusi tuleb siiski veel selgeks saada ja neid Riigikogus ja laiemalt ühiskonnas arutada. Üldistusena on aga selge, et Eesti huvides on stabiilse Euroopa Liidu püsimine ja see maksab raha.
