Veemajandus­projektid saavad uue hoo

656

JAANUS TAMKIVI, keskkonnaminister
Ligi kaheksa aastat on Eesti erinevates piirkondades ehitatud/renoveeritud vee- ja kanalisatsioonitrasse ning veepuhastusjaamu. Osaliselt on need tööd juba lõppenud, kuid osa töid on alles pooleli ja osa töid veel lähiaastatel kavas. Tegu on väga suurte ja mahukate ettevõtmistega, mis puudutavad peaaegu kõiki Eesti inimesi ja kodusid. Kõik need projektid on teoks saanud ja saamas tänu Euroopa Liidu kaasrahastusele.

Veel paar aastat tagasi ähvardas ehitushindade mitmekordne kallinemine nii mõnedki veemajandusprojektid pooleli jätta. Nüüdseks on aga selgunud, et alustatud tööd saab lõpuni teha. Vähe sellest – veel tänavu lükkame käima 36 uut veemajanduse infrastruktuuri arendusprojekti, mille eeldatav kogumaksumus on 6,5 miljardit krooni. Sellest 4,8 miljardit tuleb Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondilt. See on suur panus meie kõigi elukeskkonna parandamisse. Aga mitte ainult, seeläbi võidab ka Eesti majandus.

Eriti tähtis on EL abiraha kiire kasutuselevõtt just praegu, sest suured projektid annavad ettevõtetele ja inimestele tööd. Selleks, et EL toetusi kiiresti kasutusse lasta, allkirjastasin 2008. aasta lõpus määruse, mis suurendas ainu­ük­si veemajanduse infrastruktuuride uuendamiseks ja laiendamiseks suunatud KIK-i esimese taotlusvooru toetuste summat 2,5 miljardilt 4,9 miljardi kroonini.

Keskkonnahoiule kokku planeeritud 12 miljardist kroonist eurotoetustest on nüüdseks broneeritud juba ligi 50%. See tähendab, et 6 miljardi krooni ulatuses on projektidele rahastamisotsused tehtud. Tegemist on peamiselt vee-, kanalisatsiooni- ja jäätmeprojektidega, mis tuleb nüüd toetuse saajatel võimalikult kiiresti käima lükata. Kuna tegu on väga mahukate projektidega, kulub tänavune aasta nende ettevalmistusele ja projekteerimistöödele. Ehitamise ja ka väljamaksete põhiraskus kandub aastatesse 2010–2011, osaliselt ka aastasse 2012.

Euroopa Liidu fondide abiga kaasrahastatud projektide saatuse kohta on avaldatud arvamust, nagu viiks liigne bürokraatia rahataotlejatelt viimsegi hingejõu ega lase eurorahasid piisavalt kiiresti kasutusse, mistõttu need võivad kogunisti kasutamata jääda. See hirm on küll asjatu. Kindlasti ei ole bürokraatia rakendamine eesmärk omaette, kuid samas on see siiski hädavajalik. „Tüütu“ bürokraatia teenib esmajoones toetuse saaja huve. Euroopa Liidu toetuste edukal kasutamisel on oluline, et eelnevalt oleks välja töötatud ja rakendatud väga täpsed raha eraldamise reeglid. Kui neid ei ole või on need läbi mõtlemata ning läbipaistmatud, suureneb risk raha väärkasutuseks. Kui reeglid on mitmetitõlgendatavad, võime õige pea sattuda näiteks kohtuvaidlustesse. Need võivad kesta aastaid ja panna rahakasutuse hoopiski seisma. Samuti peame toetusrahade kasutamisel lähtuma eemärkidest, mis me EL-ist raha taotledes oleme kokku leppinud ning seejuures arvestama EL nõuetega.

Keskkonnavaldkonnas pole raha kasutamata jätmist karta, pigem tekib (ja ongi juba tekkinud!) olukord, et tahtjaid on liiga palju. Esimesed välja kuulutatud taotlusvoorud, näiteks veemajanduses, paistsid silma heade projektide rohkusega. Vee-ettevõtted ja kohalikud omavalitsused on projektide kirjutamist väga tõsiselt võtnud ning see teeb suurt rõõmu. Aga kui mõnes keskkonnavaldkonnas peaks tõesti tekkima olukord, et taotlejaid ei ole, on meil võimalus 2010. aastal teha Euroopa Komisjonile ettepanek raha tõsta teise valdkonda, kus huvi on suurem.