Õnne­tus ei hüüa tul­les, aga sel­leks saab val­mistuda

ÕN­NE­LA MET­SAORG,
Raa­si­ku val­la sot­siaal­pe­da­goog, kü­la­va­nem ja es­maa­bi­koo­li­tus­te kor­ral­da­ja

Na­gu va­na­sõ­na üt­leb, ei hüüa õn­ne­tus tul­les. Just sel­le­pä­rast oleks tar­gem sel­leks val­mistuda. Ku­na kii­ra­bi- ja pääs­te­tee­nu­sed ei pruu­gi õn­ne­tus­pai­ga­le jõu­da pii­sa­valt kii­res­ti, võib ini­me­lu­de pääst­mi­ne sõl­tu­da pe­re­liik­me või ko­gu­kon­na­kaas­la­se tead­lik­ku­sest ning või­me­ku­sest osu­ta­da es­maa­bi. See, mi­da me tee­me esi­mes­tel mi­nu­ti­tel pä­rast õn­ne­tust, on mää­ra­va täht­su­se­ga, kii­ra­bi se­da hil­jem muu­ta ei saa. Sel­le­pä­rast ole­me Raa­si­ku val­las eri pro­jek­ti­de kau­du va­hen­da­nud mit­meid es­maa­bi­koo­li­tu­si – las­te­le, lap­se­va­ne­ma­te­le, ea­ka­te­le.

Lap­sed on meie kal­leim va­ra ning va­ne­ma­te tead­mi­sed last äh­var­da­va­test oh­tu­dest on es­ma­täht­sad. Väi­ke­lap­se es­maa­bi­koo­li­tus­tel, mi­da Raa­si­ku val­las olen kor­ral­da­nud, ja­ga­tak­se in­fot sa­ge­da­mi­ni esi­ne­va­test hai­gus­test ning trau­ma­dest ning nõuan­deid, kui­das eri­ne­va­tes olu­kor­da­des toi­me tul­la. Koo­li­tus­te lek­to­rid on mee­di­kud-prak­ti­kud, kes näe­vad iga­päe­va­töös nii mõn­da­gi, mil­le pea­le ei os­ka ena­mas­ti tul­la. Nii mõ­ni­gi õn­ne­tus, eri­ti väi­ke­las­te pu­hul, on pa­ra­ku täis­kas­va­nu­te en­di põh­jus­ta­tud. Toon vaid mõ­ned näi­ted. Ema leiab tup­pa as­tu­des, et aas­ta-paa­ri­ne on mi­da­gi su­hu top­pi­nud ja ema eh­mu­nud hüüa­tu­se pea­le koh­ku­nud laps tõm­bab su­hu pan­du hin­ge­to­rus­se. Suu­re­ma­le lap­se­le kin­gi­tak­se konst­ruk­tor mag­ne­to­sa­de­ga, mil­lest mõ­ni on jõud­nud pe­re pi­se­ma lap­se kät­te ja sealt su­hu. Kah­juks tõm­bu­vad al­la­nee­la­tud mag­ne­to­sa­ke­sed oma­va­hel ning te­ki­ta­vad üli­ras­ke sei­sun­di, mis va­jab kii­ret ope­rat­sioo­ni. Pe­su­kaps­li­test ja nööp-pa­ta­rei­dest on ol­nud roh­kem jut­tu, ilm­selt neid ega ra­vi­meid las­te käeu­la­tus­se enam ei jäe­ta, kuid pa­ra­ku te­le­ri­pul­ti­de­ga saa­vad väi­ke­lap­sed ik­ka män­gi­da. Või kes os­kab tul­la sel­le pea­le, et poo­le­tei­se­ne õn­ne­lik „suur“ vend võib per­re sün­di­nud bee­bit het­kel, kui va­ne­maid ei ole juu­res, kai­su­ta­da kaua ja kõ­vas­ti. On hea, kui saab õp­pi­da teis­te vi­ga­dest.

Mit­med koo­li­tu­sel osa­le­nud ini­me­sed on kurt­nud, et kar­da­vad verd ning väit­nud, et ne­mad küll ei suu­daks es­ma-a­bi an­da. Ko­ge­nud prak­ti­kud lük­ka­vad sel­le väi­te üm­ber, suu­da­vad küll. Ve­ri võib len­na­ta, aga verd pel­gav ini­me­ne sul­geb haa­vu või teeb sü­da­me­mas­saaži nii, et ri­bid ra­gi­se­vad. Kok­ku ku­kub al­les siis, kui kan­na­ta­nu on kii­ra­bi­le üle an­tud. Ad­re­na­liin teeb meist kõik­võim­sad, ai­nult me ise ei tea se­da.

Kõi­ge hal­vem on, kui mi­da­gi ei teh­ta. Kii­ra­biars­ti­de sõ­nul po­le har­vad juh­tu­mid, kui õn­ne­tus­pai­gal on rah­va­hulk, kes pil­dis­tab ja fil­mib, kuid mit­te kee­gi ise­gi ei üri­ta abi an­da. Kui­gi ve­re­jook­su, ka ar­te­riaal­set, saab kin­ni su­ru­da sel­jast­võe­tud rii­dee­se­me­ga, kin­ga­tal­la või muu käe­pä­ra­se­ga. Või vas­tu­pi­di – ol­lak­se lii­ga aga­rad ja ha­ka­tak­se kok­ku­va­ju­nud ko­ri­se­vat va­nu­rit püüd­li­kult püs­ti si­ku­ta­ma. Es­maa­bi­koo­li­tu­se lä­bi­nu leiab kii­res­ti abi­va­ja­ja pul­si, avab hin­ga­mis­teed, ase­ta­des käe­ko­ti, kin­ga, kas või tel­lis­ki­vi kuk­la al­la ning kui puls­si ei ole, hak­kab elus­ta­ma. Ik­ka nii na­gu koo­li­tu­sel õpe­ta­ti, an­samb­li Bee Gees tun­tud lau­lu „Stayin Ali­ve“ muu­si­ka tak­tis. Mis sel­lest, et ri­bid ra­gi­se­vad. Kum­ba te ee­lis­tak­si­te, kas jõu­da ter­ve­te ri­bi­de­ga sur­nu­kuu­ri või kat­kis­te­ga kii­ra­bis­se, kü­sis ühel koo­li­tu­sel dok­tor Ma­re Lii­ger.

Rät­la Kü­la­selts kor­ral­dab ko­gu­kond­li­ku tur­va­li­su­se Har­ju­maa voo­rust saa­dud toe­tu­se toel ka­hel järg­mi­sel nä­da­lal Raa­si­kul mi­tu es­maa­bi­koo­li­tust. Tul­ge õp­pi­ma, teie os­ku­sed või­vad pääs­ta kel­le­gi elu.