ÕNNELA METSAORG,
Raasiku valla sotsiaalpedagoog, külavanem ja esmaabikoolituste korraldaja
Nagu vanasõna ütleb, ei hüüa õnnetus tulles. Just sellepärast oleks targem selleks valmistuda. Kuna kiirabi- ja päästeteenused ei pruugi õnnetuspaigale jõuda piisavalt kiiresti, võib inimelude päästmine sõltuda pereliikme või kogukonnakaaslase teadlikkusest ning võimekusest osutada esmaabi. See, mida me teeme esimestel minutitel pärast õnnetust, on määrava tähtsusega, kiirabi seda hiljem muuta ei saa. Sellepärast oleme Raasiku vallas eri projektide kaudu vahendanud mitmeid esmaabikoolitusi – lastele, lapsevanematele, eakatele.
Lapsed on meie kalleim vara ning vanemate teadmised last ähvardavatest ohtudest on esmatähtsad. Väikelapse esmaabikoolitustel, mida Raasiku vallas olen korraldanud, jagatakse infot sagedamini esinevatest haigustest ning traumadest ning nõuandeid, kuidas erinevates olukordades toime tulla. Koolituste lektorid on meedikud-praktikud, kes näevad igapäevatöös nii mõndagi, mille peale ei oska enamasti tulla. Nii mõnigi õnnetus, eriti väikelaste puhul, on paraku täiskasvanute endi põhjustatud. Toon vaid mõned näited. Ema leiab tuppa astudes, et aasta-paarine on midagi suhu toppinud ja ema ehmunud hüüatuse peale kohkunud laps tõmbab suhu pandu hingetorusse. Suuremale lapsele kingitakse konstruktor magnetosadega, millest mõni on jõudnud pere pisema lapse kätte ja sealt suhu. Kahjuks tõmbuvad allaneelatud magnetosakesed omavahel ning tekitavad üliraske seisundi, mis vajab kiiret operatsiooni. Pesukapslitest ja nööp-patareidest on olnud rohkem juttu, ilmselt neid ega ravimeid laste käeulatusse enam ei jäeta, kuid paraku teleripultidega saavad väikelapsed ikka mängida. Või kes oskab tulla selle peale, et pooleteisene õnnelik „suur“ vend võib perre sündinud beebit hetkel, kui vanemaid ei ole juures, kaisutada kaua ja kõvasti. On hea, kui saab õppida teiste vigadest.
Mitmed koolitusel osalenud inimesed on kurtnud, et kardavad verd ning väitnud, et nemad küll ei suudaks esma-abi anda. Kogenud praktikud lükkavad selle väite ümber, suudavad küll. Veri võib lennata, aga verd pelgav inimene sulgeb haavu või teeb südamemassaaži nii, et ribid ragisevad. Kokku kukub alles siis, kui kannatanu on kiirabile üle antud. Adrenaliin teeb meist kõikvõimsad, ainult me ise ei tea seda.
Kõige halvem on, kui midagi ei tehta. Kiirabiarstide sõnul pole harvad juhtumid, kui õnnetuspaigal on rahvahulk, kes pildistab ja filmib, kuid mitte keegi isegi ei ürita abi anda. Kuigi verejooksu, ka arteriaalset, saab kinni suruda seljastvõetud riideesemega, kingatalla või muu käepärasega. Või vastupidi – ollakse liiga agarad ja hakatakse kokkuvajunud korisevat vanurit püüdlikult püsti sikutama. Esmaabikoolituse läbinu leiab kiiresti abivajaja pulsi, avab hingamisteed, asetades käekoti, kinga, kas või telliskivi kukla alla ning kui pulssi ei ole, hakkab elustama. Ikka nii nagu koolitusel õpetati, ansambli Bee Gees tuntud laulu „Stayin Alive“ muusika taktis. Mis sellest, et ribid ragisevad. Kumba te eelistaksite, kas jõuda tervete ribidega surnukuuri või katkistega kiirabisse, küsis ühel koolitusel doktor Mare Liiger.
Rätla Külaselts korraldab kogukondliku turvalisuse Harjumaa voorust saadud toetuse toel kahel järgmisel nädalal Raasikul mitu esmaabikoolitust. Tulge õppima, teie oskused võivad päästa kellegi elu.