Ohu­tut ke­va­det!

34
LILJA PIIBELEHT-TARASSOV.

LIL­JA PII­BE­LEHT-TA­RAS­SOV,
va­ba­taht­lik pääst­ja Aeg­vii­du Pääs­te­selt­sist

Ke­vad on käes. Ke­vad­päi­ke näi­tab ko­dus ala­ti ära, kus on kõi­ge krii­ti­li­sem tol­mu­rul­li­de ko­loo­nia ja mil­li­ne kõi­ge mus­tem aken. Te­kib ra­hu­tus, uus ener­gia. Ta­haks mi­ne­ma püh­ki­da tal­ve jää­nu­sed, et kõik uus saaks tär­ga­ta, oleks ruu­mi, õh­ku, ava­rust ja värs­kust.

Ku­niks il­mad ja­he­dad, kraa­mi­tak­se tu­be. Kuid mi­da soo­je­maks lä­he­vad päe­vad, se­da enam on taht­mist sam­mud õue sea­da. Rii­su­da, ok­si lõi­ga­ta, vaa­da­ta üle, mis on kuu­ri­nur­ka ko­gu­ne­nud. Mi­da sel­le kogu­tud kraa­mi­ga siis pea­le ha­ka­ta? Teeks ehk lõ­ket? See on sa­ge plaan pal­ju­des pea­des. Plaa­nil isee­ne­sest ei ole­gi ju vi­ga, ise­gi na­tu­ke tra­dit­sioo­ni­li­ne­gi. Vi­ga ilm­neb aga siis, kui lõk­kes­se sa­tu­vad ma­ter­ja­lid, mi­da põ­le­ta­da ei to­hiks või on lõ­ke teh­tud eba­so­bi­vas­se koh­ta. Sa­mu­ti võib lõk­kep­laa­ni oht­li­kuks muu­ta tuu­li­ne ilm või pi­kem vih­ma­ta pe­riood.

Olen va­ba­taht­lik pääst­ja Aeg­vii­du Pääs­te­selt­si ri­da­des. Meie jaoks on ke­va­di­ne aeg, kui ro­hi ei ole veel tär­ga­nud ning hei­na­maad ja met­saa­lu­sed kui­vast krõ­bi­se­vad, üs­na ärev aeg. Mõ­ned aas­tad ta­ga­si toi­mu­nud Vi­ki­pa­lu met­sa­põ­len­guks ni­me­ta­tud tu­le­kah­ju, mis te­ge­li­kult lei­dis aset Aeg­vii­dust vae­valt mõ­ni­sa­da meet­rit ee­mal Must­jõe kü­la pii­res, veel vä­ga ere­dalt meel­tes. Meie pääst­ja­te päe­vad möö­du­sid pal­ga­tööd te­hes. Õh­tud-ööd ras­si­ti met­sas, en­dast iga hin­na eest vii­mast an­des. Meie tööst või­dab ko­gu­kond. Aga sel­le hind on pä­ris kor­ra­lik. Võib ju mõel­da, et mõ­ni vä­he­se une­ga öö ei mur­ra ke­da­gi. Või mis see pe­re mu­ret­seb, kõik on ju kont­rol­li all. Aga see kõik ku­lu­tab ini­me­si. Põh­jus­tab äre­vust. See kõik on mõis­te­tav.

Mis ei ole aga mõis­te­tav, on ini­mes­te jul­gus lah­tist tuld ka­su­ta­des. Kui­va ja tuu­li­se il­ma­ga ke­set hei­na­maad pool­teist meet­rit kõr­ges lõk­kes ehi­tus­jää­ke ja ma­ja­pi­da­mi­sest ma­ha­kan­tud ese­meid põ­le­ta­da. Või kuu­rist mõ­ne meet­ri kau­gu­sel lõ­ket te­ha ja tea­ta­da pi­du­li­kult, et mul on ju äm­ber ning vee­silm on siin­sa­mas 100 meet­ri kau­gu­sel. Usain Bolt lä­bib 100 meet­rit küll 9,58 se­kun­di­ga, kuid pa­pil kum­mi­ku­te ja ämb­ri­ga ku­lub ilm­selt roh­kem ae­ga.

Är­ge nüüd va­les­ti aru saa­ge – mei­le vä­ga meel­dib meie va­ba­taht­lik töö. Ole­me se­da õp­pi­nud ja meie kä­su­tus­se on an­tud va­hen­did sel­le ees­ku­ju­li­kuks te­ge­mi­seks. Aga na­gu iga­su­gust res­surs­si, tu­leb ka neid töö­tun­de ja -va­hen­deid kõr­gelt hin­na­ta. Na­gu ka pääst­ja­te, nen­de kaa­sa­de ja las­te när­vi­rak­ke. Tu­le­ne­valt en­nus­ta­ta­vast il­mast tee­me ju­ba paar päe­va et­te plaa­ne, mil­li­ne saab ole­ma nä­da­la­va­he­tus – an­na­me end selt­si kor­ra­pi­da­ja­le üles, kes on ko­du­kan­dis ja val­mis sünd­mu­se­le rea­gee­ri­ma. Kui saad te­le­fo­ni­kõ­ne, siis ol­gu pääs­te­roo­bad kas­ või sau­na­la­valt joos­tes uk­se kõr­val val­mis. Aeg­vii­du on väi­ke ko­gu­kond ja alev met­sa­ga ümb­rit­se­tud. Iga kord kui näen sis­se­tu­le­vat kõ­net pääs­te­selt­si numb­rilt, pa­nen sõr­med ris­ti, loo­tes kõi­ki­dest hal­ba­dest va­rian­ti­dest kõi­ge lee­be­mat.

Jät­kem siis meel­de, et al­la meet­ri­se lä­bi­mõõ­du­ga lõ­ke ei to­hi ol­la ma­ja­le lä­he­mal kui 8 meet­rit. Ka ter­rass on ma­ja osa. Üle ühe­meet­ri­se lä­bi­mõõ­du­ga lõk­ke ja ma­ja va­he­le peab jää­ma vä­he­malt 15 meet­rit ja met­sa­ni vä­he­malt 20 meet­rit. Tuu­li­se il­ma­ga ära lõ­ket süü­ta. Lõk­ke juu­res ol­gu ala­ti vee­nõu või tu­le­kus­tu­ti.

Soo­vin kõi­gi­le lõk­ke­te­ge­mi­se mõt­teid mõl­gu­ta­des krii­ti­list meelt ja ko­da­ni­ku­jul­gust sek­ku­da, kui näed, et kel­le­gi tei­se lõ­ke ümb­rit­se­va­le oh­tu ku­ju­tab. Kui ise ei ta­ha naab­ri­ga sõ­ne­lus­se as­tu­da, ta­sub he­lis­ta­da häi­re­kes­ku­ses­se te­le­fo­nil 112.