
Lugesime eelmisest lehest huvitavat Kuusalu valla noorsootööst. Lood panid mõtlema oma valla olukorra peale. Raasiku vallas on noorsootöö teistest omapärasem. Esiteks ei tööta meil noorsootööspetsialisti, teiste ametnike suur töökoormus ei ole lasknud neil põhjalike visioonide loomise ja noorsootöö koordineerimisega eriti tegeleda. Noortekeskused, mille abil on Aruküla ja Raasiku noortel olemas soe kohtumispaik, töötavad küllaltki iseseisvalt.
Teiseks on me vallas asutanud kooli lõpetanud noored mittetulundusühingu Minu Eesti Noored (MEN), mis töötab noortealgatuste najal. Mõlemal juhul on eesmärk jõuda iga nooreni, anda talle võimalus leida üles oma kirg ja tugevus ning arendada end mitmekülgselt.
Töötades ise Aruküla noortekeskuses 2007. aastal, tundsin, kui raske on planeerida ja läbi viia suuri ettevõtmisi, kui puudub aktiivsete noorte tuumikgrupp. On hea teada, et Kolgas on sellised noored olemas, kuid enamasti on noorsootöötaja oma murega siiski üksi.
Üks noortekeskuses aega parajaks teinud laps joonistas mulle ühel päeval sildi – Henri, noorteka valvaja. See pilt ripub mul endiselt seinal ning tuletab meelde põhimure, mis mind sel ajal vaevas. Olin rohkem seotud ruumi kui põnevate tegevustega. Ilmselt oli asi ka minus, sest olen inimene, kes ei suuda kaua paigal seista ja tahab kogu aeg ringi rännata. Kui paned ühte ruumi rahutud lapsed koos rahutu noorsootöötajaga, siis on tulemuseks tants ja tagaajamine. Nii leidsingi ennast pigem valvuri rollis, kes hoolitseb, et mööbel jääks terveks.
Sama mure on mul ka praegu koolis õpetajana töötades. Kui näen Ida-Harju noorteüritusi korraldades ja MENi aktsioonides osaledes noorte silmis sära ja põlemist, siis klassiruumis see sageli kustub. Kui Raasiku valla noorte Sumeda Suveõhtu korraldajate seas näen noori püüdlemas eesmärgi poole, siis klassiruumis vaid venitamist vahetunni poole.
Kuidas küll tuua klassiruumi sama inspireerivat ja ühendavat vaimsust nagu MENi tegemistest õhkub? Kuidas teha nende südameasjaks ka see, et klassiruumis püüdleme inspireerivate teadmiste ja noortekeskuses põnevust täis noorteelu suunas? Kuidas viia kokku praegu enamiku noorte jaoks eraldi seisvad maailmad, kus ühe heaks pühendab ta end kogu täiega ja teisest veab läbi vähimaga, mis vaja.
MENis oleme eesmärgipõhist liikumist kasvatanud mõttetalgute kaudu, seome oma organisatsiooni sihi otseselt noorte unistustega. Selline rohujuuretasandil sihiseadmine on kasvatanud kokku üle kümmekonna noore. Kui suudaks igas koolitunnis ja noortekeskuses töötamise teha noortele sama tähenduslikuks, oleks noorsootöötajate ja õpetajate töö muidugi palju lihtsam. See töö ei ole aga sugugi lihtne.
Hiljuti algatasime Raasiku vallas jututubade sarja. Esimeses jututoas arvati, et noortekeskustel üle Eesti oleks vaja aktiivsete noorte tuumikgruppi, kes võtaks tegevuste korraldamise oma peale ja vähendaks noorsootöötaja koormust. Kutsun teidki üles teemal kaasa rääkima ja lahendusi pakkuma. Koos leiame samme, mida saaks astuda, et iga noor nii Ida-Harjus kui ka kogu Eestis leiaks klassiruumis ja noortekeskuses üles eesmärgid, mille poole püüeldes oma unistusi täita.