Naka­tu­gem me­re­pi­si­ku­ga

IN­GELD­RIN AUG,
me­re­sõ­ber

Viien­dat su­ve rän­dab üle Ees­ti rin­gi pop-up me­re­kool Me­re­sõ­ber. Tih­kelt kok­ku pa­ki­tud me­re­kon­tei­ner, mis ime­kom­bel mi­nu­ti­te­ga ter­ras­si­ga klas­si­ruu­miks rul­lub, tu­leb ko­ha­le vee­ko­gu­de äär­de ja sa­da­ma­tes­se. Vei­di ise­gi must­la­se kom­bel rin­gi rän­dav Me­re­sõ­ber loo­di, et le­vi­ta­da pur­je­ta­mis­pi­si­kut üle Ees­ti, pak­ku­des hu­vi­lis­te­le va­he­tuid ja es­ma­seid pur­je­ta­mis­ko­ge­mu­si.

Me­re­sõ­ber kut­su­ti el­lu 2016. aas­tal kul­tuu­ri­mi­nis­tee­riu­mi al­ga­ta­tud me­re­kul­tuu­ri­aas­ta raa­mes. Ko­gu tee­ma-aas­ta ees­märk oli de­vii­si all „Näo­ga me­re poo­le“ – tõm­ma­ta tä­he­le­pa­nu me­re­kul­tuu­ri­le. Sel­le aas­ta­ga jõu­dis pal­ju­de eest­las­te tead­vu­ses­se just­kui meel­de­tu­le­tus, et me­ri on meie aja­lu­gu, töö, toit, kul­tuur, ha­ri­dus, tra­dit­sioo­nid, us­ku­mu­sed ja pal­ju muud. Sa­mas seos­ta­tak­se merd tä­na­päe­val­gi veel eel­kõi­ge su­ve, puh­ku­se, päi­ke­se ja va­ba aja veet­mi­se või­ma­lus­te­ga. Kui aga aja­loost väl­ja pei­li­da (kus­juu­res, sõ­na pei­li­ma on meie sõ­na­va­ras­se kan­du­nud just me­ren­du­sest, oma asu­ko­ha mää­ra­mi­seks ka­su­ta­tak­se pei­lin­gut), siis on ran­na­puh­kus te­ge­li­kult vaid mõ­ne­sa­ja aas­ta va­nu­ne tra­dit­sioon.

Rän­dav Me­re­sõb­ra me­re­kool on kaht­le­ma­ta üks me­re­kul­tuu­riaas­ta edu­lu­gu­sid, sest viie aas­ta jook­sul on las­te­le ja noor­te­le mõel­dud me­re­koo­li 5päe­vas­tes päe­va­laag­ri­tes osa­le­nud li­gi 2000 last. Um­bes sa­ma pal­ju on ol­nud neid lap­si või täis­kas­va­nuid, kes on osa võt­nud me­re­koo­li kiir­kur­su­sest, mis on and­nud nii-öel­da esi­me­se või­ma­lu­se tut­vu­da pur­je­ta­mi­se, ka­ja­ki­sõi­du, ae­ru­sur­fi laua või lo­he­sur­fi­ga. Ja sa­ge­li sel­lest esi­me­sest tut­vu­mi­sest on al­gu­se saa­nud kest­vam hu­vi vees­por­dia­la­de vas­tu. Pal­jud päe­va­laag­ri­tes osa­le­nud lap­sed on hil­jem asu­nud õp­pi­ma pur­jes­por­di­koo­li­des, leid­nud tee sur­fik­lu­bi­des­se vms.

Nõu­ko­gu­de aeg jät­tis meie me­ren­dus­se ja me­re­kul­tuu­ri poo­le­sa­jan­di­li­se kul­tuu­ri­li­se ja ma­jan­dus­li­ku kat­kes­tu­se. Sa­mas – me­ri oli ik­ka sa­ma ko­ha peal, ini­mes­te mä­les­tu­si ei saa­nud kus­tu­ta­da. Ai­ne­li­ne ja vaim­ne kul­tuu­ri­pä­rand ei saa liht­salt ka­du­da. Ise­gi, kui meid eral­dasid me­rest kün­tud lii­va­ri­ba ning pat­rul­li­vad püs­si­me­hed, oli me­re kut­se rah­val jät­ku­valt tu­gev.

Rän­da­va me­re­koo­li al­ga­tu­se kõi­ge olu­li­sem fi­lo­soo­fia on, et eest­la­sed leiak­sid taas põh­ju­se ol­la näo­ga me­re poo­le. Kü­si­da en­dalt, et kas ole­me liht­salt me­reäär­ne rah­vas või ole­me ka me­re­rah­vas.

Me­re­sõp­ra ei oleks il­ma hea­de toe­ta­ja­te ja part­ne­ri­te­ta. Me­re­sõb­ra ko­ha­le jõud­mist eri­ne­va­tes­se pai­ka­des­se on ala­ti toe­ta­nud ko­ha­li­kud oma­va­lit­su­sed, eri­li­ne tä­nu me­re­pi­si­ku le­vi­ta­mi­sel kuu­lub Soo­me lae­va­kom­pa­nii­le Al­fons Hå­kan­si­le, mis osu­tab puk­see­ri­mis­tee­nu­seid ka Ees­ti sa­da­mais. Me­re­sõp­ra veab eest Ees­ti Jahtk­lu­bi­de Liit, kel­le sü­da­mea­si on pur­jes­por­di ja hu­vi­me­re­sõi­du aren­da­mi­ne Ees­tis.

Eest­la­sed on pii­sa­valt väi­ke rah­vas, et võik­si­me kõik tun­da end me­re­rah­va­na. Ei ole see me­ri mär­ki­mis­väär­selt lä­hem lok­sa­la­se­le ja Tsit­re ela­ni­ku­le, kui ta on se­da keh­ra­ka­le, Kiiu, Raa­si­ku või Aeg­vii­du ini­me­se­le. Mi­nu aas­ta­te pik­ku­sed vaat­lus­tu­le­mu­sed on kin­ni­ta­nud, et ar­mas­tus me­re vas­tu ei ole ala­ti kor­re­lat­sioo­nis ela­mi­se kau­gu­se­ga me­rest. Just nüüd olen ma kuul­nud põ­list mul­ki en­nast­u­nus­ta­valt rää­ki­mas, kui­das me­ri on ajast ae­ga ol­nud el­lu­jää­mi­se ja eluk­va­li­tee­di ta­ga­ja, ning tart­last sel­gi­ta­mas, kui suur ma­jan­dus­lik ja kul­tuu­ri­li­ne roll on me­rel.

Pöö­ra­kem meie­gi, põh­ja-eest­la­sed, sel su­vel taas­kord näo­ga me­re poo­le, sest me­ri on va­ba!