Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses

1380

andrus
ANDRUS SAARE, Riigikogu liige, IRL

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning hetkel käib pinev töö esitatud muudatusettepanekute üle riigikogu kultuurikomisjonis.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi – sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane.

Täna veedab üliõpilane ülikooli seinade vahel keskmiselt seitse aastat – 70 000 üliõpilasest on vaid 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikalt veedetud aeg ülikoolis on ebaefektiivne ning samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks õpingute lõpetamine nominaal­ajaga.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, läbi mille on püütud suunata üliõpilasi õppima ka erialasid, mille vastu on huvi väike. Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud. Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem praeguse rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast  ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üli­õpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks eesmärk on õppekvaliteeti tõsta, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saavad ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused.
Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.

Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Reformi tulemus suurendab riigipoolset rahastust ülikoolidele.

Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi.