Kui Jakob Priimann Kuusalus asutas pasunakoori oli rahvuslik ärkamisaeg, kõikjal Eestimaal asutati koore, hoogustus seltsitegevus. Oli ju toimunud suur kultuurisündmus – I üldlaulupidu Tartus, kus Kuusalu laulumehed olid osa võtmas ja vaimustusid ka pasunamängust.
Aeg läks ja ajad muutusid. Eriliselt karm oli aeg pärast sõda. Nendes tingimustes tegutsejad olid tõelised entusiastid. Kolga kooli muusikaõpetaja Arno Lepnurm oli see mees, kes hakkas õpetama noori mängijaid ja moodustas kooli orkestri, mis saavutas põhikoolide orkestrite seas I koha, esineti Estonia kontserdisaalis. Sealt tuli ka Kuusalu orkestrisse häid mängijaid ja Arno Lepnurm juhatas seda orkestrit aastaid.
70ndatel aastatel oli aeg, kui mängijaid oli vähe ja tegevus jäi praktiliselt seisma. Aga et oli puhkpillimängijate perekond – Valter Lootus koos oma poegade Lembitu, Reinu ja Valdoga, siis sai kõigepealt moodustatud perekvartett. Nad olid head mängijad ja Rein, kes ka praegu mängib orkestris, on pilli mänginud üle 50 aasta. Julgen arvata, et ilma selle pere panuseta oleks olnud edasiminek kahtlane või üldse võimatu.
Hiljem lisandus mängijaid Kuusalu kooli juurde moodustatud muusikaklassist ja orkestritöö jätkus. Kaheksakümnendatel aastatel oli Kuusalus kaks orkestrit, koolis noorteorkester ja kultuurimaja juures puhkpilliorkester.
Kooli orkestri põhimängijad olid muusikaklassis õppinud Raido Larionov, Leino Luik, Kaupo Parve, Riho Teesalu, Andres Kirsila, Jaan Tamm, kes praegu juhib muusikakooli Tarvastus. Kooli orkester võttis osa mitmest laulupeost ja konkurssidel sai lõpuks I kategooria.
Täiskasvanute orkester tegutses aastaid Kuusalu Remonditehase saalis. Tänu sellele, et sai sisse viidud regulaarsed proovid, oli võimalik mängutaset parandada. Saavutasime II koha vabariigis maaorkestrite seas ja saime kätte ka I kategooria.
Nagu juba eespool mainitud oli orkestri tuumik tugev. Siiani on kõrvus, kuidas Lembit Lootus mängis I tenorit ja Rein trompetit. Jaak Saarma on trummi mänginud aastaid nii instumentaalansamblis kui puhkpilliorkestris. Raivo Andre klarnetimängijana andis orkestri kõlale ja tasemele palju juurde. Kõik mängijad väärivad esiletõstmist ja tunnustust.
Minu arvamuse kohaselt oli orkestril osa ka muusikakooli asutamise juures. Muusikakoolid olid tol ajal riiklikud ja allusid kultuuriministeeriumile. Kulus 12 aastat enne, kui sai lastevanemate kulul töötavast muusikaklassist Kuusalu muusikakool. Tegevus oli vaevarikas, aga abi oli sellest, et Kuusalu orkester oli vabariigis tuntud ja heal tasemel.
Tänan mulle antud „Jakob Priimanni meenutise ” eest. Aga mõeldes noortele, teen ettepaneku viia sisse noorte puhkpillimängijate tunnustamiseks aumärk „Lootus”, mis jäädvustaks puhkpillimängijate nime ja oleks lootustandev.
