Milleks meile metsaannid

2002

marika
MARIKA ARIKE, Kehra gümnaasiumi söökla juhataja

Märkamatult on saabunud sügis: kalendri järgi peaks veel suur suvi olema, aga linnupesad on tühjad ja lennuharjutusi tegevad linnuparved kasvavad iga päevaga. Hommikud on muutunud kastemärjemaks ja puudel on esimesed kolletuvad lehed. On küpsemise aeg: loodusande on küllaga ja üha enam vurab puhkepäevadel autosid linnast seeneliste-marjulistega maale.

Armastan seda aastaaega, sest maitsvaid ande korjates saab veeta palju aega metsas, nautida vaikust ja olla omaette.
Tänavune suvi on olnud üsna kuiv, kuid metsaalused on piisavalt niisked. Metsmaasikaid oli eriti palju ja kuigi nende korjamise aeg on läbi, võib ikka siin-seal näha mahlakaid, lõhnavaid marju. Vaarikaid on madalamates kohtades veel küllaga, küpsed ja veripunased marjad on väga mahlased ja magusad. Ka mustikasaak on rohke. Marjad on suured ja meelitavad kätt korjamiseks sirutama. Mustikas on üks neist marjadest, mille säilitamiseks pole vaja suhkrut: lihtsalt marjad pudelisse, kuum keedetud vesi ja kork peale ning keldrisse. Kuivatatud mustikatest saab väga head teed, kui lisada pisut piparmünti.

Pohlad-jõhvikad küpsevad pisut hiljem, kuid männikualused on juba punaka varjundiga. Päikeseküllasemas kohas on pohlad valmis. Jõhvikarabas on juba punapõskseid marju, kuid need peaks veel mõne nädala ootama. Pohli ja jõhvikaid saab säilitada külmas puhtas vees. Kevadel värvub see kergelt roosaks ja on väga maitsev morsimaterjal. Samasse vette võib panna pestud ja puhastatud õunapoolikuid. Hape säilitab neid ja talvel on hea süüa pohlapurgist värskeid õunu. Maitsev on ka pohla-õunamoos, eriti jõulude ajal kuuma verivorstiga.

Seeni on sel aastal vähem, eriti juulile omaseid pilvikuid, männiseeni ja puravikke. Kuid eks pärast eelmise nädala vihma ärkavad ka nemad. Kukeseeni on Kõrvemaa metsades palju. On tunne, et nad on korraga kasvama hakanud – metsaalune lausa kollendab. Kukeseente säilitamine on imelihtne: puhastatud seened kergelt läbi kuumutada ja parajate portsjonitena sügavkülma. Kui panna nad külma keetmata, säilib algne tibukollane värv, kuid seen muutub kibedadaks ega sobi söögiks.

Olen leidnud ka mõned suured sirmikud. Marineeritult on nad head, kuid parim on seen praetult taignas. Kergelt vahustatud munast ja jahust valmistada hapukoorepaksune taigen, maitsestada soola ja pipraga, kasta seenepoolik sellesse nii, et oleks kahelt poolt taignane ja küpsetada õlisel pannil nagu tavalist šnitslit. Serveerida värske praekartuli ja tomati-hapukooresalatiga, enne serveerimist riputada seenele hakitud värsket tilli.

Tulemas on veel riisikad, kuid need on juba septembrikuised seened. Need on vähese toiteväärtusega, kuid rikastavad meie toidulauda oma maitse ja erinevate valmistusviisidega. Neid saab kuivatada, soolata värskelt ja keedetult, marineerida puhtalt, paneeritult, köögiviljadega. Seentest saab valmistada erinevaid salateid või küpsetada maitsvaid pirukaid.

Metsaannid on tõhus lisa meie igapäevasele toidulauale. Neid korjates saab kena puhkepäeva kogu perele ning selle mälestuse taaselustamiseks on vaid vaja avada tuisusel talveõhtul mõni seene- või marjapurk.