Elektriga kütmisest

1650

Elektriga kütmine on tegelikult üks ohutumaid kütteliike. Õnnetusi juhtub peamiselt kolmel põhjusel: kütteseadet kasutatakse ebasobivates tingimustes, kütteseade pole tehniliselt korras või on see liiga võimas elektrisüsteemi jaoks. Ohtlikuks võib kujuneda just näiteks mitme kütteseadme üheaegne kasutamine.

Elektrijuhtmestiku ülekoormuse kindlaks märgiks on kaitseseadmete (näiteks automaatide ja korkide) väljalöömine. Sageli suhtutakse sellesse kergekäeliselt ja tülikat probleemi püütakse lahendada kaitseseadme suurema vastu vahetamisega. Samas ei lahenda „pumba“ võimsuse suurendamine probleemi. Vastupidi, kaitseseadme suurendamine võib elektrijuhtmestiku üle koormata, mis võib ühel kurval päeval lõppeda süttimisega.

Elektrist tingitud tuleõnnetused tekivad valdavalt neis elektrisüsteemi osades, kus elektrivoolu liikumine on mingil moel takistatud. Lihtsamalt öeldes on tegemist kohtadega, kus voolul on võrreldes ülejäänud elektrisüsteemiga raskem läbi pääseda. Kujutage ette lehtrit, kuhu valatakse rohkem vett, kui lehtrit korraga läbib. Varem või hiljem hakkab vesi üle lehtri ääre voolama. Just sarnane olukord juhtub elektrisüsteemis, ent vee ülevoolamise asemel, hakkab juhe kuumenema. Juhtmed kuumenevad sagedamini just kohtades, mida on vigastatud ja kus juhtme ristlõige on väiksem kui mujal. Sama lugu on ühendusklemmidega, kus kruvid on lõtvunud või ühendus tehtud ebakvaliteetselt. Sellistel juhtudel võib juhtme kokkupuutepind klemmiga olla kehv, mille tõttu on jällegi voolu liikumine takistatud.

Elektrijuhtmestik iseenesest ei sütti väga lihtsalt. Tavaliselt süttivad materjalid, mis asuvad kuumeneva juhtme läheduses. Näiteks on juhtmes liiga suur koormus, mille tõttu tõuseb juhtme temperatuur ning juhtme isolatsioon sulab, muutub rabedaks või laguneb. Seejärel hakkab ülekuumenenud juhe mõjutama läheduses asuvaid materjale. Kuna kütteperioodil on süsteem pidevalt koormatud, ei ole juhtmel võimalik vahepeal „maha jahtuda“ ning läheduses asub veel ka midagi kergestisüttivat, on tulekahju tõenäoline.

Süttimisohus elektrisüsteemi osa on tavainimesel üldjuhul keeruline määrata. Lihtsam on seda teha nendes elektrisüsteemi osades, mis ei ole peidetud seina taha. Kui näiteks harukarpide, kaablite, pistikupesade, lülitite kohal või ümber on sein või lagi tumenenud või kui kaabel on muutnud ühes osas oma värvi, on see kindel märk elektriohust.

Kuna aga suurem osa elektrisüsteemist on tavaliselt peidus seina taga, selgub lõplik tõde tehnilise kontrolli käigus. Tehnilise kontrolli teostavad elektritööde ettevõtted mõõdistavad süsteemi tehnilised näitajad ja tuvastavad ka silmale peidus oleva süsteemi seisundi. Kodumajapidamistes tasuks tehnilist kontrolli teostada kord 10 aasta tagant või juhul kui elektrisüsteemis on tehtud ümberehitusi. Paha ei teeks kontrollida süsteemi ka siis, kui elektrienergia tarbimine on oluliselt kasvanud. Kontrollivad akrediteeritud inspekteerimisasutused ja sellise teenuse maksumus algab 100 eurost.

Kahe juhtme ühenduskohas on tekkinud takistus, mille tõttu ei saa elekter juhtmest juhtmesse vabalt voolata. Juhe kuumeneb ja juhtme ümber asuv isolatsioon hakkab sulama, muutes seejuures värvi. Kui juhtme vastu puutub veel ka kergestisüttiv materjal (paber, kangas), on süttimine vaid aja küsimus, eriti kütteperioodil.