Miks astusin Kaitseliitu?

3382

ANTS KIVIMÄE,
Raasiku vallavolikogu esimees

Kaitseliit on ilmselt iga isamaaliselt mõtleva inimese jaoks organisatsioon, millel on pikk ja väärikas ajalugu ning mille kohta räägitakse uhkuse ja kangelaslikkusega pärjatud legende. Ja mitte ilma põhjuseta. Tõendusena kas või see, et kui venelased baaside lepingu alusel väed Eestisse sisse tõid, oli hirm relvastatud rahva ees otsene ajend Kaitseliidu ülikiireks likvideerimiseks.
Ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on Kaitseliit sõjaline organisatsioon, mis on rajatud kodanike vabatahtlikkusele, soovile kaitsta oma kodu, peret. Kandes endas aadete ja eetika ideoloogiat, on selline kooslus moraalselt ülitugev. Sellesse seltskonda pääsemiseks ei piisa enam avaldusest ega patriotismist, nagu üheksakümnendate alguses.
Tahe kanda vabatahtlikuna sõduri vormi sündis pika sisemise laagerdamise tulemusena. Olen kindlalt seda meelt, et vajadusel olen valmis relv käes seisma nii enda kui laste ja lapselaste vabaduse eest. Meil pole palju valikuid, teist paremat või turvalisemat Eestit. Möödunud aasta, mis tõi sõja jälle Euroopasse, pani rohkem mõtlema vabadusest ja mu rollist võimalikus kriisiolukorras. Nii sündis otsus, et ohu tekkides tuleks osata vastu hakata ja vajalike oskuste saamiseks astuda Kaitseliitu.
See eelnev oli sissejuhatus. Nüüd mu sõjamehelugu. Pärast avalduse kirjutamist oli mitu kuud ooteaega, kus  tausta kontrolliti ja sobivust vaagiti. Käisin truult igakuistel kokkusaamistel. Esmane mulje oli vähe ehmatav, reeglina tulid kogunemistele samad vanad näod. Arvasin, et Kaitseliidu moodustavad põhiliselt pensioniikka jõudnud mehed, kes otsivad vabale ajale uut sisu ja mõtet. Tegelikult oli põhjus selles, et vanematel meestel kohusetunne mängib suuremat rolli, aktiivses eas mehed ei raatsinud aega jututoale raisata.
Siis öeldi, et tuleb lasketiiru laskma minna. Põnev! Laupäeva hommikul anti igale mehele relv kätte ja sõitsime Männiku tiiru. Esmamulje AK4-st ei olnud eriti soodne. Venelaste AKM oli mälu järgi kergem ja käepärasem. Ka lahtine sälksihik-kirp oli mäletamist mööda asisem ning mugavam. Kuid nüüd tuli saada kaks sihikurõngast sobituma ja ennäe imet, tulemused päris head. Pärast laskmist on arvamus saadud relvast igatahes hoopis parem. Laseb küll ja päris täpselt. Kaalult siiski hirmraske.
Siis tuli see põhiline üllatus. Selgus, et iga kaitseliitlane peab läbima sõduri baasõppe 9kuulised kursused (SBK). Kursus toimub kord kuus reede õhtust pühapäeva õhtuni. Ja iga etapi kohta tuleb esitada kirjalik kodutöö. Olen alles auväärses eas noorsõdur, selja taga 3  etappi: seadusandlus, esmaabi, relvad. Mööda metsi roomamised ja telgis ööbimised ootavad ees. Olen ilmselt õppegrupi vanim. Noorimal täitus alles 18 ja keskmiseks vanuseks pakuksin 25-30 eluaastat. Tubli kolmandik kaasõppureist on naised.
Osalemiseks Kaitseliidu tegevuses väljastatakse malevkonna laost igaühele täielik sõdurivarustus. Seda sai kaks rasket kotitäit ja ka maksumus oli päris muljetavaldav. Ühele kommenteerijale, kelle häälest kostis varjatud kadedus, et näe mismoodi riigi kulul popid laigulised riided sain, vastasin, et midagi pole tasuta. Vajadusel peame olema valmis vormi kandmise õiguse kinni maksma oma elu või tervise hinnaga.
Muidugi tahan elada rahus. Aga usun vana tarkusetera , et rahu vilju saavad nautida need rahvad, kes oskavad ja tahavad rahu ja vabadust kaitsta. Liitumine Kaitseliiduga oli minu puhul see esimene ja õige samm, mida soovitada igale meie riigist hoolivale.