Naispensionär: „Kui paar aastat tagasi oli küsitlus, olid inimesed ühinemise vastu. Kardetakse, et jääme ääremaaks. Praegu on meil oma arstipunkt, mis sellega siis saab? Kas arst üldse jääb siia või käib ainult kord nädalas? Ka nüüd endiselt kaheldakse-kardetakse, kuid enam pole valikut, nagunii pannakse kellegagi kokku. Meil on siin olnud päris mugav elu, oleme saanud hakkama, vallal pole võlgu. Vallavanem on väga tore, inimesed on rahul. Ainuke probleem on, et töökohti on vähe.
Tapaga liituda soovitakse veel vähem, inimesed liiguvad pigem Tallinna poole. Ka mina käin tavaliselt Tallinnas, sest rongiga on väga hea ühendus, elektrirong käib iga tunni tagant. Poed on meil omal olemas, kahju, et aianduspood kadus.
Iga uus asi on hirmutav, aga loodame, et hullemaks ei lähe.“
Keskealine naine: „Mina elan hoopis Pillapalus, seega Anija vallas, kuigi töötan Aegviidus. Arvan, et Aegviidu jaoks ei muutu sellest ühinemisest suurt midagi. Inimesed ilmselt kardavad kõige rohkem, kas kool ja raamatukogu jäävad ikka alles.
Mina ei tea Anija valla tegemistest suurt midagi, sest töötan ja ka laps käib koolis Aegviidus. Siin tunnevad kõik üksteist, lastel on siin väga turvaline. Pillapalu lapsed käivad kõik Aegviidu koolis, Kehrasse on meilt üle 30 kilomeetri, Aegviitu on kodust 6 kilomeetrit. Kehras käisin viimati märtsis, kui oli vaja minna lapsega arstile, perearst on ju Kehras. Poes käin Aegviidus või Tapal, Rakveres. Mul elab ämm Virumaal ja nagunii käime seal.“
Nooremapoolne pere koolilapsega: „Ei ole ühinemisest midagi kuulnud, aga niikaua, kui kool jääb alles, pole vahet. Kui mõned aastad tagasi oli küsitlus, räägiti, et pärast ühinemist läheb meie kool kinni ja lapsed peavad hakkama käima Kehras koolis. Kui Aegviidu ühineks Tapaga, läheksime Harjumaa alt ära. Parem on ikka jääda Harjumaale, Virumaa on juba pooleldi nagu Venemaa.
Aegviidus on vaikne ja rahulik, aga tööd on vähe, ka meie käime rongiga Tallinnas. Naistel pole siin üldse tööd – paar poodi ja ongi kõik. Palgad on Tallinnas paremad. Aegviidu Puidus on ehk pisut kõrgemad kui siin mujal, kuid naisterahvastel pole seal midagi teha.“
Keskealine mees: „Olen põline Aegviidu elanik, siin ka sündinud ja töötan praegu Aegviidu Puidus. Vald on pandud sundseisu, kuid tegelikult pole Aegviidu inimesed olnud kunagi nõus ühegi vallaga liitumiseks. Kohapeal on kõik olemas, aga kui tuleb ühinemine, kardan, et meil kaovad apteek ja arstipunkt.
Aegviidu on juba praegu ääremaa. Pärast ühinemist sõltub investeeringute saamine ilmselt sellest, kes on valla eesotsas. Praegu oleme vallavanemaga rahu, noor ja hakkaja, samuti eluaegne kohalik. Inimesed valisid, kuna ta tunneb Aegviidut läbi ja lõhki.
Aegviidus elavad suurem jagu pensionärid. Neil on vaja sotsiaalvaldkonna töötajat, sageli käivad perearstile lihtsalt oma muresid kurtmas. Meie arst on kohalik inimene ja selline, kes kuulab. Praegu on kõik siin, aga mis saab edaspidi? Kuidas saab rongile pensionär, kellel on jalad haiged, et sõita Kehrasse, ning ka seal on vaja pikk maa kõndida enne, kui jõuab vallamajja?
Minu elu ühinemine suurt ei mõjuta, minu pärast võib ühineda, kuid arvan, et Aegviitu peab jääma koht, kust vanemad inimesed saaksid abi, ja kohapeal peaks olema töötaja, kes aitaks inimestel paberiasju ajada.“
