ANDRE SEPP Arukülast, Reformierakond: „Oma riik ja inimesed on ikka kõige kallimad ja teisi ei taha vägisi ega vabatahtlikult. Samas on meil kõigil õigus oma elu ise korraldada ja ühel või teisel moel on meile elama asunud ligi 3500 inimest aastas väljastpoolt Euroopa Liitu. On nad pärit siis otse piirilt põgenike staatuses või lähisugulastena meile elama asunud.
Isolatsioonis olemine ei ole demokraatliku riigi tunnus ja euroopalikele väärtustele oleme seni ühtsustundega kahtlemata jaatanud. Mida ei suuda saavutada meie üksi, suudame teha koos ja solidaarsuspõhimõttest lähtuvalt, et säiliksid rahvusriigid ja majandus teeniks iga üksikisiku huve. Oluline on see põgenike teema kontekstis just seepärast, et meie mure ei oleks ainult meie mure siis, kui see meie ukse taga on. Naabreid ei anna ju valida, tullakse rohelises kostüümis üle piiri, lennatakse luurelennukitega või saadetakse paadiga vahemere naaberkaldale. Seepärast jagamegi solidaarsust ÜROs, ELis ja NATOs. Välispoliitika ei ole kunagi ühesuunaline, sealhulgas meil.
Eesti seisukohad Euroopa rände tegevuskavas jäid kehtima ja lahendus leiti niinimetatud härrasmeeste kokkuleppega, et iga riik tegeleb pagulastega oma võimaluste ja võimete piires. Siseministeerium on meie riigi võimekust hindamas ja vastavalt tuleb ka tegutseda. Meie tänane sotsiaalkaitsesüsteem ei ole immigrante üldiselt soosiv ja nende kogukondade tekkimiseks ehk mugavaks lösutamiseks pole meie maal märkamatuid kohti, vastasel juhul oleksid nad juba siin. Valitsus koostab vastava tegevuskava, mis tuleb riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile arutamiseks juulikuus. Käitume targalt ja vastutustundlikult.“
ARTUR TALVIK Tapurlast, Vabaerakond: „Oh mind häirib see pagulasteemaline debatt. Jälle on ühiskonnas esile tõusnud probleem, mis on löönud selle liikmed kahte leeri. Maailm ei ole must-valge ja nii ei saa olla ka ühegi ühiskondliku teema lahendus must-valge. Mind häirib selles debatis nii pagulaste ühekülgne käsitlemine kui ka arvamusliidrite manitsev suhtumine teistsugusesse arvamusse.
Pagulaste teema puhul on palju sügavamale ulatuvaid küsimusi, millele peaksime koos täna vastuseid otsima. Kuidas on läinud nii, et osad riigid on viidud olukorda, kus inimestel ei olegi muud võimalust, kui põgenemine? Kui palju selles on niöelda valge mehe süüd? Miks Euroopa lahendab tagajärgi, mitte põhjuseid? Mis on selle hind, et me oleme saanud kasutada eurotoetuseid ja kuidas me selle eest maksame? Mis asi see solidaarsus ikka on?
See vastusteta küsimuste rida on pikk ja seepärast ei ole antud teemat võimalik must-valgelt käsitleda. Aga kindlasti häirib ka see, et üritati mööda vaadata ühest Euroopa Liidu alusprintsiibist ehk subsidiaarsusprintsiibist ning taheti ülemuslikult kvoote jagades probleem ära lahendada. Kuna mul ei ole täpset informatsiooni, kuidas Eesti valitsus läbirääkimistel käitus, leian ma siiski, et tänaseks saavutatud lahendus tundub mõistlik olema. Ma väga loodan, et peagi ei selgu, et tegelikult lubasid meie peaminister ja ta tiim Euroopale hoopis midagi muud, kui nad meile seletanud on. Tähtis on ka see, et tehtaks vahet majanduspagulastel ja tegelikel sõjapõgenikel. Meil võiks ju sõjapõgenike suhtes abistav suhtumine olla, mõeldes meie enda ajaloo peale. Aga pagulasprobleem ei tohiks varjutada meie ühiskonnas ehk isegi tõsisemaid probleeme, nagu me endi inimeste lahkumine siit riigist, palgavaesus, puuduv regionaalpoliitika jm.“
TANEL TALVE Vooselt, Sotsiaaldemokraatlik Erakond: „Eestis on tekkinud kummaline olukord, kus kõik, kaasa arvatud ka need, kes pole teemaga üldse kursis, võtavad väga jõulise seisukoha teatud küsimustes. Nii oli kooseluseadusega ja nii on ka pagulastega seotud küsimuses.
Minu seisukoht on, et me peame olema võimalikult emotsioonivabad, ei tohi laskuda ühte või teise äärmusesse, sest siis need kaks äärmust karjuvad teineteise peale nii kõvasti, et mõistuse hääl seal vahel ei pääse üldse enam pildile. Seega – abivajajaid aidata on humaanne ja kindlasti vajalik, samas me peame seda tegema mõistlikult ja kainelt kaalutledes. Mitte kordama teiste riikide tehtud vigu, näited on olemas ja meil oleks neid võimalik vältida.
Põgenike aitamisel peaks kindlasti lähtuma soomlaste tuntud põhimõttest „maassa maan tavalla“, mistõttu eraldiseisvate institutsioonide, nagu näiteks islamikoolid, rajamine ei tohiks tulla kõne alla. Kuid kõige tähtsam on säilitada rahu – nii saame emotsioonivaba arutelu käigus välja töötada Eestile parima lahenduse!“
