MEE­LIS RON­DO män­gib Kol­ga mõi­sas mo­no­tük­ki „Pü­ha Ni­ko­laus“

Nii sep­temb­ri vii­ma­se nä­da­la kui ka ok­toob­ri esi­me­se nä­da­la tei­ses poo­les võib õh­tu­ti nä­ha Kol­ga mõi­sa pea­hoo­net tu­le­des sä­ra­mas, sest seal te­hak­se teat­rit. Mõi­sas saab vaa­da­ta Ii­ri näi­te­kir­ja­ni­ku Co­nor McP­her­so­ni mo­no­näi­den­dit „Pü­ha Ni­ko­laus“, mil­les män­gib Kol­ga muu­seu­mi koor­di­naa­tor-klien­di­tee­nin­da­ja, MTÜ Kol­ga­pol juht Mee­lis Ron­do. Esie­ten­dus oli möö­du­nud ree­del, 18. sep­temb­ril ning eten­du­sed ka lau­päe­val ja pü­ha­päe­val.

Mee­lis Ron­do on Kol­ga mõi­sas toi­me­ta­nud üle küm­ne aas­ta, kor­ral­da­nud kul­tuu­riü­ri­tu­si ja ai­da­nud mõi­sa kor­ras­hoid­mi­sel sel­le oma­nik­ku Anu Kop­pe­lit, kes os­tis ko­gu komp­lek­si Sten­boc­ki­delt 2014. aas­tal.

Koos abi­kaa­sa Rii­na Ron­do­ga on Mee­lis Ron­do tei­nud mõi­sas toi­mu­nud üri­tus­tel su­ve­koh­vi­kuid. Ka mo­no­näi­den­di la­vas­tus on pe­re ühi­ne et­te­võt­mi­ne. Näi­den­di teks­ti tõl­kis ja la­vas­tas poeg Mar­kus Ron­do ning Rii­na Ron­do on eten­du­se val­gus­ta­ja ja he­li­teh­nik.

„Kui en­da elus on kõik ot­se­kui ole­mas ja oled sel­li­ses eas, et hak­kad mõt­le­ma, mi­da võiks veel ära te­ha, siis tu­leb unis­tus täi­de viia. Olen ol­nud epi­soo­di­lis­tes rol­li­des pä­ris mit­mes fil­mis ja te­le­se­riaa­lis. Kolm aas­tat ta­ga­si la­vas­ta­sin Kol­ga mõi­sas Tamm­saa­re „Ma ar­mas­ta­sin saks­last“. Suur soov on ol­nud ise män­gi­da mo­no­la­vas­tu­ses ja nüüd ole­me­gi sel­le­ni jõud­nud,“ rää­kis Mee­lis Ron­do pä­rast esie­ten­dust.

La­vas­ta­ma pa­lus ta po­ja, kel­le iga­päe­va­töö on vi­deo- ehk rol­li­män­gu­de kir­ju­ta­mi­ne ning kuu­lus ka Ees­tis loo­dud ja au­hin­du ko­gu­nud video­män­gu Dis­co Ely­sium aren­dus­mees­kon­da.

Mar­kus Ron­do üt­les, et vaa­ta­sid koos isa­ga lä­bi mi­tu mo­no­näi­den­dit, sa­mu­ti sel­li­seid, mis ol­nud vä­lis­maal po­pid, ning jõud­sid näi­den­di­ni „Pü­ha Ni­ko­laus“: „Leid­si­me, et vam­pii­ri­tee­ma so­bib sü­gi­se­sel ajal Kol­ga mõi­sa olus­tik­ku. Ot­si­si­me teks­ti just isa­le ja sel­les rol­lis ku­ju­ta­sin te­da et­te kõi­ge pa­re­mi­ni. Nii pik­ka teks­ti ei ol­nud ma va­rem tõl­ki­nud ja la­vas­ta­sin esi­mest kor­da. To­re, et isa mind usal­das. Teks­ti on pal­ju ja jät­si­me ka imp­ro­koh­ti, kõi­ki lii­ku­mi­si ei ole ran­gelt pai­ka pan­dud. Vä­ga hea oli esie­ten­du­sel vaa­da­ta, kui­das on la­val ini­me­ne, kel­le­le vä­ga meel­dib näi­del­da, ning ta ei män­gi üle.“

Näi­den­di tut­vus­tu­ses on kir­jel­da­tud, kui­das küü­ni­li­ne ja tül­pi­nud draa­mak­rii­tik ar­mub kau­nis­se noo­res­se näit­le­jan­nas­se: „Naist jä­li­ta­des koh­tub ta vam­pii­ri­de rüh­ma­ga, kes pa­ku­vad tal­le iga­vest elu – te­ma osa te­hin­gust on nen­de ve­re­ja­nu ra­hul­da­mi­ne.“

Teks­ti asus Mar­kus Ron­do tõl­ki­ma juu­lis. Au­gus­ti al­gu­ses, lau­rit­sa­päe­val, esi­tas Mee­lis Ron­do näi­den­di esi­me­sest osast mõi­sa pea­hoo­ne gii­di­tuu­ri lõ­puks kol­mel kor­ral paa­ri­küm­ne­mi­nu­ti­li­se kat­ken­di.

Tri­büü­ni mo­no­tü­ki pub­li­ku jaoks ehi­ta­sid Ron­dod mõi­sa pea­hoo­ne tei­sel kor­ru­sel asu­va suu­re saa­li õue­pool­ses­se kül­ge. La­vas­tu­se te­ge­vus toi­mub saa­li vas­tas­kül­jel, kus uks ava­neb peat­re­pi poo­le.

Rii­na Ron­do sõ­nas pe­re ühi­se teat­ri­te­ge­mi­se koh­ta, et nen­de tut­vus abi­kaa­sa­ga al­gas Tal­lin­nas aas­ta­küm­neid ta­ga­si Jaan Tom­bi ni­me­li­se kul­tuu­ri­pa­lee teat­ris­tuu­dios: „Mee­lis oli näit­le­ja, mi­na te­gin kaa­sa gri­mee­ri­ja­na. Kui Mar­kus sün­dis, käis ka te­ma lap­se­na meie­ga stuu­dios kaa­sas. Tom­bi rah­va­tea­ter oli omal ajal vä­ga popp, eten­du­sed tõid suu­re saa­li rah­vast täis.“

Ree­del Kol­ga esie­ten­du­sel pub­li­ku seas ol­nud Ul­vi Rand, kes on Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas te­gut­se­va Vel­jo Tor­mi­se Kul­tuu­ri­selt­si te­gev­juht, sõ­nas, et kii­dab ko­gu et­te­võt­mist: „Hin­dan ini­mest, kes enda kauaaeg­se soo­vi el­lu viib ja se­da veel koos­töös ko­gu oma pe­re­ga. Kol­ga mõis an­nab la­vas­tu­se­le pal­ju juur­de ning se­da kõi­ke peab ise ko­ge­ma.“

Kõn­nus te­gut­se­va Tei­se Kü­la Teat­ri näit­le­ja ja la­vas­ta­ja Pil­le Smir­no­va on män­gi­nud kol­mes mo­no­la­vas­tu­ses: „Läk­sin esie­ten­dust vaa­ta­ma, sest tun­dus põ­nev. Mee­lis Ron­do ni­me tead­sin, aga esi­ne­mas ei ol­nud va­rem näi­nud. See on tal vä­ga jul­ge ja to­re et­te­võt­mi­ne ning hea esi­me­ne samm. Mo­no­tük­ki on kee­ru­li­ne män­gi­da, nõuab pi­de­vat ko­ha­lo­lu, oled pub­li­ku ees ük­si ega saa teis­te­le näit­le­ja­te­le toe­tu­da.“

Mee­lis Ron­do lau­sus es­mas­päe­val, kui kolm eten­dust olid möö­das, et te­gu on re­too­ri­li­se loo­ga, vam­piir­lust, näi­teks vaim­set vä­gi­val­da, on me elus kah­juks mit­mel pool: „Need kolm eten­dust olid mi­nu jaoks olu­li­sed. Sain pub­li­kult ta­ga­si­si­det, et kui­das mõ­jub, ja täp­sus­tan sel­le põh­jal teks­ti, ees­märk on te­ki­ta­da sü­ner­gia. Ko­gu näi­dend on ot­se­kui pu­has­tus – kesk­eak­riis, ar­mu­mi­ne, väär­tus­hin­nan­gud, tei­se või­ma­lu­se saa­mi­ne. Ja te­ge­li­kult po­le­gi see mo­noe­ten­dus, sest mõi­sa­hoo­ne män­gib ise ko­gu aeg kaa­sa.“