Kuurimuuseumis on LINDA ja ERICH TAMMERANNA alleshoitud esemed ja dokumendid möödunud sajandist.
„Kui sul on huvi teada, kuidas elati eelmisel sajandil kaluriküla ühes talus, siis meenutame seda alleshoitud esemete abil,“ kutsub Raasiku elanik ja seal aastaid Aruküla postkontoris töötanud Mare Tammerand rahvast Kuusalu valla Virve külasse Allika tallu.
Väike kollane elumaja koos kõrvalhoonetega asub Virve küla sissesõidu lähedal. See on Mare Tammeranna suvekodu, kus elasid tema ämm Linda ja äi Erich ning kasvas üles abikaasa Arvi Tammerand koos õega.
Allika talu kuurimuuseumi pidulik avamine oli 20. juunil. Kogu suve jooksul on sellega käinud tutvumas Virve küla elanikud, nende sõbrad ja sugulased ning ka naaberkülade rahvast. Külalisteraamatus on kiitvad hinnangud. Kes tahab minna vaatama, tuleb perenaisega eelnevalt kokku leppida. Kogu oktoobrikuu on muuseum veel külalistele avatud, kevadel alustab uuesti. Tuleval aastal on plaanis koostöös Kolga muuseumiga tuua Allika tallu ümberkaudsete koolide õpilasi. Siis on kavas vormistada kogu väljapanek ametlikult muuseumina, et saaks ka turismigruppe vastu võtta. Praegu külaskäigu eest tasu ei võeta.
Mare Tammerand läks Virvele 16 aastat tagasi ja sõnab, et kes sinna jõuab, see tahab jääda: „Indrek Kalda laulab väga ilusat laulu kollasest majast, see on mulle hingelähedane. Ühtegi asja ei tahtnud siit ära visata, pererahvas oli need alles hoidnud. Tegime külainimeste ning teiste heade abilistega puukuuri tühjaks ja nii see muuseum valmis sai.“
Kuuri uksel võtab tulijaid vastu dokument 1927. aastast, kui peremees Mihkel Tamberg suri ja tema naine Maria võttis majapidamise üle. Kolga vallamajast käidi vara üles kirjutamas, maja maksis 50 000 marka, kummut 1000 marka, voodi 500 ja kell 200. Kõik höövlid, potid ja pannid pandi kirja.
Sealauda väärtus oli samuti 1000 marka. Allika talu sealaut on eraldi vaatamisväärsus – palkidest ehitis, otsekui suurem koerakuut, kuhu siga ära mahtus.
Muuseumi seinal on suur Eesti kaart 1934. aastast, meie vabariigi piir jooksis siis idas teiselt poolt Narva jõge. Nõmme oli Tallinna kõrval veel omaette linn ning Kiviõlit ja Kohtla-Järvet polnud märgitud, Lüganuse oli suurem kui Püssi.
Muuseumis on kokku koondatud meeste asjad, enamasti habemeajamise vahendid alates habemenoast kuni nõukaaegse pardlini. Naiste esemete korvis on endise perenaise vanad lõhnaõlid, rahakotid, käärid ja muu pudi-padi, kõrval Singeri õmblusmasin, lõpuni õmblemata kittel ja ka siidist pruudikleit.
Kõige suuremaks rikkuseks peab Mare Tammerand valget köögikappi, milles on purke ja pakendeid ning söögivalmistamise riistu. Mitmed neist on venekeelsete kirjadega karpides, kasutusjuhendid juures. Vanu purgikaanetajaid on peres olnud kokku neli, karpidele peale kirjutatud „töötab kehvasti“ ja sahvrisse ära pandud. Ju siis paluti tütrel Loksalt Oldi poest aina uusi kaanetajaid tuua, aga needki osutusid kehvadeks töövahenditeks, nagu tol ajal öeldi – vene värk, kommenteerib Mare Tammerand.
Ka vahvliküpsetaja on pakendis ning näha, et pole kasutatud. Karbist leiti vanaperenaise käsitsi kirjutatud vahvliretseptid.
Muuseumis on kunagisi õpikuid ja ajakirju. Ka Arvi Tammeranna joonistusplokk, kui ta õppis Leesi koolis 7. klassis – esimesel pildil punane lipp höövli ja saega.
Mehed saavad uudistada rannakaluri töövahendeid: kalavõrkude parandamise hark, puidust võrgukastid ja veekühvel, mitmesugused tööriided ja kummiülikonnad ning palju muud. Virve küla oli Kirovi kalurikolhoosi Oktoobri osakonnas.
„Osad asjad laenasin Mihkel Tikerpalule Viinistu suveteatri jaoks. Need on seal, ütles, et tahab veel kasutada,“ lausub Mare Tammerand.
Otsekui muuseumi üks osa on ka elumaja, kus saab uurida fotosid ja dokumente. Elutoa seinal ripub maal, mille Mihkel Tamberg kinkis oma aastasele pojale Erichile 1914. aastal. Sama maal on tänavu välja antud „Virve meresõidu kalendri 2016“ kaanepilt.
