EDA-MAI TAMMISTE,
Anija valla lasteaedade direktor
Eestis toimub koolieelsetes lasteasutustes töö riikliku õppekava järgi. Selles on kehtestatud õpitulemused, mida lapsed erinevates vanustes peaksid oskama. Lasteaiaõpetajad teevad ära suure töö, et lapsed nende õpitulemusteni jõuaksid.
Igal päeval toimuvad lasteaias õppetegevused, mis lõimitult läbivad mitmeid valdkondi. Igal aastal ja mõnes asutuses mitu korda aastas hinnatakse laste arengut ning tehakse arenguvestluseid lapsevanematega. Peale selle toimuvad lasteaias veel muud tegevused ja üritused – spordipäevad, teatrietendused, mängupeod, erinevad teemanädalad, väljasõidud, õppekäigud, ekskursioonid ja nii edasi. Kõik ikka selleks, et lapsi kooliks ja edasiseks eluks ette valmistada.
Vahel mõtlen, et kas seda kõike mitte liiga palju ei ole? Kas meie, täiskasvanud, ei organiseeri lasteaiapäevi liialt üle ja nõua lasteaialastelt liiga palju?
Lasteaias peaks kogu tegevus toimuma mängu kaudu ning ideaalis ei tohiks laps arugi saada, millal ta õpib. Õppetöö peaks toimuma loominguliselt ja sujuvalt – nii, et lapsel ei tekiks hirmu ega stressi.
Olen seda meelt, et lasteaia ülesanne on eelkõige laste sotsiaalsete oskuste kujundamine ja oma tunnetega toimetuleku õpetamine.
Hiljuti toimus laiapinnaline arutelu selle üle, kas lasteaias peaks lastele õpetatama ka võõrkeeli. Kõike võib ju õpetada, kuid lapsed on väga erinevad. Üha rohkem tuleb lasteaeda kõnetuid lapsi, kellega peab tegema palju tööd, et nad saaksid selgeks oma emakeele ja oskaksid ennast väljendada.
Ka puuduvad lasteaias vastava ettevalmistusega õpetajad ning tugispetsialistide puudus on samuti väga suur. Selleks, et keelt õpetada, tuleb meil hakata õpetajaid ümber õpetama ning taas kerkib ka esile teema, millest oma artiklit alustasin – et lapsed on niigi ülekoormatud. Tekib küsimus, et mis on siis tähtis. Kas kvaliteet või kvantiteet? Kas toome lasteaeda üha rohkem õppetegevusi juurde ning kasvatame juba lasteaias stressis ja väsinud lapsi või teeme pigem vähem aga kvaliteetselt – nii nagu ütles filmis „Kevade“ õpetaja Laur: „Tee vähem, aga tee korralikult“.
Ükski inimene pole täiuslik – igaüks meist teeb vigu. Ka mina olen elus palju ja väga suuri vigu teinud. Tahaksin näha inimest, kes võib tõsta käe ja öelda, et tema pole elus ühtegi viga teinud. Aga lastelt ootame me, et nad oleksid täiuslikud ja oskaksid kohe sünnist saati käituda erinevates olukordades viisakalt ning täita täiskasvanute kõiki ootusi.
Mis oleks, kui meie – täiskasvanud, oleksime laste suhtes sallivamad ja mõistvamad? Kui võtaksime iga last puhtalt lehelt, jättes kõrvale eelarvamused ja oletused?
Mitte keegi ei ole lõpuni halb, igas inimeses on olemas ju alati ka positiivne pool – mida välja tuues võime palju muuta. Mõni laps on elus palju rohkem pidanud üle elama, kui teine täiskasvanu kogu oma eluea jooksul. Vahel on lasteaed ainus koht, kus laps saab ennast tõeliselt lapsena tunda ja tegeleda ilma hirmu tundmata sellega, millega peaksid kõik lapsed tegelema – mängimise ja lapseks olemisega.
