Enn Kirsman, Kuusalu vallavolikogu ja Eesti Lastevanemate Liidu esimees
1. september on traditsiooniliselt uue õppeaasta algus. Võibolla tundub sellel päeval sobimatu kõneleda Eesti kooli kitsaskohtadest, võtan siiski endale selle õiguse.
Sellel kevad-suvel õnnestus mul koos kaaslastega Eesti Lastevanemate Liidust viibida Läti Lastevanemate Liikumise korraldatud kahel seminaril, kus kolleegidega püüdsime tuua välja meie riikide haridussüsteemi kitsaskohti, leida ühisosa ning võimalusi, kuidas lapsevanemad saaksid nende likvideerimisele kaasa aidata. Tõdesime, et Eesti üldharidussüsteemis on neli paradigmaatilist vastuolu, mille kõrvaldamise järel võiks Eesti kool olla laste ja õpetajate jaoks palju meeldivam koht.
Esimese vastuoluna tõime välja asjaolu, et meie koolisüsteemis on liiga palju konkurentsi ja vähe koostööd. Konkurents leiab aset koolide ja õpetajate vahel – kes saab koolis endale rohkem tunde, kelle õpilastel on paremad tulemused. Samuti laste ja lastevanemate vahel ning seda juba eelkoolieast peale – kas mu laps on ikka piisavalt ette õpetatud, et ta „eliitkooli“ sisse saaks, on tema õpitulemused ikka sellised, mis võimaldavad tal olla „piisavalt edukas“, et soovitud koolis õpinguid jätkata ja nii edasi kuni ülikooli lõpuni välja. Kui aga kool läbi saab ja saabub „päriselu“, ootavad tööandjad oma töötajatelt lisaks koolidest saadud suurepärastele teadmistele ning oskustele ka koostöövõimet, mitte konkureerimist parima isikliku soorituse saavutamisel. Paraku on aga enamikul juhtudel olnud Eesti koolis koostöö karistatav.
Teise puudusena julgesime välja tuua koolis valitsevat klient-teenindaja suhet selle asemel, et eri huvigrupid käituksid koolis kui partnerid. On üsna valdav suhtumine, et laps(evanem) on koolis klient ning teadagi – klient on kuningas, kellel on alati õigus. Ja kui klient ei saa soovitud kvaliteedi (või hinnaga) teenust, otsib ta teise teenuseosutaja. Kuidas käituks teenusega rahulolematu kliendi asemel partner? Kindlasti püüaks ta panustada, et olemasolevas oleks võimalik paremat teenust saada. Julgustame lapsevanemaid, kes näevad kodukoolis mistahes probleeme, mitte kooli personali materdama, vaid osavõtlikult küsima – kuidas saaksin aidata, et meie kool paremaks muutuks.
Kolmanda kitsaskohana nägime Eesti koolis valitsevat „ilmeksimatuse kultust“. Õpilasel, ka õpetajal, koolijuhil ei ole lubatud eksida. Õpilase eksimusi karistatakse hinde alandamisega, õpetajal/direktoril noomituse, palga alandamise või hoidku selle eest töökoha kaotamisega. Õppimine-õpetamine on arenguprotsess, mille käigus tuleb üheskoos arenevatele õpetajatele ja õpilastele anda piisavalt võimalusi eksimiseks, nende ära tundmiseks ning parandamiseks. Eksimine on inimlik, ainult inimlike eksimiste kaudu saadud kogemuste toimub tegelik areng. Leiame, et oskust oma eksimust ära tunda ja tehtud vigu parandades areneda tuleb õppida.
Neljas suur probleem on koolidele peale surutav kuluefektiivsusnõue. Üks ja sama mõiste – efektiivsus – omab koolis ja ettevõtluses erinevat sisu. Efektiivses ettevõttes saab omanik võimalikult vähese kuluga teenida suurt tulu. Efektiivses koolis arvestatakse iga õpilase individuaalset eripära, luuakse just selle õpilase arengut toetav keskkond. See on paratamatult kallis ning loota, et koolide „kombinaadistamine“ Eesti koolisüsteemi efektiivsust suurendab, on pehmelt öeldes naiivne. Hoopis vähendame sellega hariduse kättesaadavust ja võimalust.
Aga muidu on kool igati tore koht, kas pole? Head uue kooliaasta algust kõikidele õpilastele, samuti kolleegidele lapsevanematele ja õpetajatele.
