MAIE MU­RA­KAS – Aeg­vii­du esi­me­ne ja siia­ni ainus pe­rearst

2785
Aeg­vii­du pe­rearst MAIE MU­RA­KAS: „Lin­naars­tid, kel­lel kõik käe-ja­la juu­res, po­le ilm­selt mi­da­gi sel­list näi­nud või ko­ge­nud, kui maal töö­ta­vad toht­rid.“

„Ta on tõe­li­ne maa­sool,“ ise­loo­mus­tab Keh­ra pe­rearst MAR­JE OTT oma õde, Aeg­vii­du ini­me­si aas­ta­küm­neid ra­vi­nud MAIE MU­RA­KAT.

Kui tä­na­vu jaa­nua­ris, aru­tas Aeg­vii­du val­la­vo­li­ko­gu, kel­le­le omis­ta­da val­la au­ko­da­ni­ku tii­tel, oli üks­meel­ne ot­sus – se­da vää­rib pe­rearst Maie Mu­ra­kas, kel­le te­ge­mis­te­ga on tut­ta­vad peaae­gu kõik Aeg­vii­du ini­me­sed. Ta on aas­ta­küm­ned kaits­nud nen­de ter­vist, pääst­nud mit­me­ ini­mes­e elu.

Vee­rand sa­jan­dit Aeg­vii­du arst
„Nii on liht­salt juh­tu­nud,“ üt­leb oma ko­du­kan­dis roh­kem kui 25 aas­tast ars­ti­na töö­ta­nud Maie Mu­ra­kas.
Kui­gi üdi­ni ko­ha­lik, on Aeg­vii­du pe­rearst sün­di­nud Si­be­ris: „Va­ne­mad küü­di­ta­ti. Ema oli 14, kui Si­be­ris­se vii­di, isa 19. Seal nad said kok­ku ja abiel­lu­sid. 1953. aas­tal sün­di­sin mi­na. Olin vist kol­me­ne, kui sealt ära tu­li­me, Si­be­rist suurt ei mä­le­ta.“

Jär­va­maalt pä­rit pe­re ko­lis Aeg­vii­tu. Al­gul ela­ti tüt­re mä­le­ta­mist möö­da ühes „ube­ri­kus“, siis hak­kas isa ma­ja ehi­ta­ma: „Ehi­tas mei­le ko­du ja siia me jäi­me.“

Maie Mu­ra­kas lõ­pe­tas pä­rast Aeg­vii­du koo­li 1972. aas­tal Keh­ra kesk­koo­li ja läks Tar­tu Üli­koo­li me­dit­sii­ni õp­pi­ma.
„Ma ei tea­gi, miks. Va­ne­mad ei ol­nud kumb­ki me­dit­sii­ni­ga seo­tud, isa oli met­san­du­ses, ema töö­tas siin-seal. Võib-ol­la see pi­sut ajen­das, et isa rää­kis – kui po­leks Si­be­ris­se vii­dud, oleks ta läi­nud õp­pi­ma me­dit­sii­ni,“ arut­leb ta.
Üli­koo­li lõ­pe­tas Maie Mu­ra­kas ül­dars­ti­na ning suu­na­ti töö­le Ki­viõ­lis­se: „Töö­ta­sin seal mõ­ned aas­tad, nii haig­las kui am­bu­la­too­riu­mis, see­jä­rel Jär­va­maal Al­bu val­las. See oli aeg, kus kol­hoo­sid või­sid en­da­le lu­ba­da ars­ti­punk­ti pi­da­mist.“

Miks ta sealt 1990nda­te al­guses ko­dua­su­las­se töö­le ot­sus­tas min­na, Maie Mu­ra­kas enam ei mä­le­ta, küll aga teab täp­selt, et oli 1991. aas­ta, kui te­mast sai Keh­ra haig­la jaos­kon­naarst Aeg­vii­dus. Am­bu­la­too­rium asus suu­res puu­ma­jas, kus va­rem oli ol­nud haig­la. Ka­he­kord­se am­bu­la­too­riu­mi­hoo­ne esi­me­sel kor­ru­sel töö­ta­sid arst ja me­dit­sii­niõ­de, vels­ker ja fü­sio­te­raa­piaõ­de, kes te­gi prot­se­duu­re, pea­le sel­le ka ham­baarst, tei­sel kor­ru­sel olid ham­baars­ti elu­ruu­mid.

Am­bu­la­too­riu­mis töö­ta­sid veel küt­ja ja ko­ris­ta­ja.
„Sel ajal oli arst si­su­li­selt 24/7 tööl. Ol­gu siis puh­ke­päe­va­del või öö­sel kell kolm – he­lis­ta­ti igal ajal või tul­di ko­duuk­se ta­ha ja pi­did mi­ne­ma,“ lau­sub Maie Mu­ra­kas.

Ta mee­nu­tab: „Kord oli aeg um­bes sel­li­ne, na­gu prae­gu – ker­ge lu­mi oli maas, kuid ve­si­ne. Hak­kas ju­ba hä­mar­du­ma, kui üks mees tu­li mi­nu juur­de, et on abi va­ja, tal lõi­kas kol­leeg met­sa­töö­del sae­ga jal­ga. Üt­les, et koht on üs­na lä­he­dal ja võt­tis mu au­to pea­le. Sõit­si­me um­bes ki­lo­meet­ri, siis tei­se ja ik­ka veel. Lõ­puks jõud­si­me met­sa­ser­va, oli ju­ba üs­na pi­me. Au­to­ga kau­ge­ma­le ei pää­se­nud, sum­pa­si­me met­sas, ku­ni mets läks üle ra­baks. Sai mät­talt mät­ta­le hü­pa­ta, kuid läks jär­jest pi­me­da­maks ning olin ju­ba põl­vi­ni vees. Kott­pi­me­das jõud­si­me ühe­le ra­ba­saa­re­le, kus is­tus mees ju­be­da haa­va­ga. Si­du­sin ja­la lam­bi­val­gel kin­ni. Õn­neks tu­lid veel kaks meest ja ai­ta­sid ta tas­si­da met­sast väl­ja, kus oo­tas kii­ra­bi.“

Tao­lis­test lu­gu­dest võiks Maie Mu­ra­kas kir­ju­ta­da raa­ma­tu, ars­ti­na on tal tul­nud käia nii tööõn­ne­tus­tes kui au­toa­va­rii­des kan­na­ta­nui­le ning ron­gi al­la jää­nud ini­mes­te­le es­maa­bi and­mas: „Ko­le­daid as­ju olen näi­nud. Need kõik olid en­ne pe­rears­ti­süs­tee­mi, ju­mal tä­na­tud, et nüüd kut­su­tak­se kii­ra­bi.“

1990nda­te kes­kel sai jaos­kon­naars­tist pe­rearst ning nad jäid pe­reõe­ga töö­le ka­he­ke­si. Siis pol­nud nii suurt ma­ja enam va­ja, pea­le­gi asu­sid suur osa Aeg­vii­du asu­tu­si oma­ni­ke­le ta­gas­ta­mi­se­le kuu­lu­nud hoo­ne­tes. Pe­rearst sai töö­ruu­mid va­nast in­ter­naa­dist üm­be­re­hi­ta­tud val­la­ma­ja esi­me­sel kor­ru­sel.

Pe­rearst on ka psüh­ho­loog
Pe­rears­ti­na on Maie Mu­ra­kas ol­nud FIE. See tä­hen­dab, et li­saks ko­ha­li­ke ini­mes­te ra­vi­mi­se­le sai te­mast pe­rears­ti­süs­tee­mi­le üle­mi­ne­kul ka raa­ma­tu­pi­da­ja, küt­ja ja ko­ris­ta­ja.

„Mil­le­gi­pä­rast ehi­ta­ti siia maj­ja esi­me­se­le kor­ru­se­le ah­jud. Tu­lin hom­mi­kul va­rem ko­ha­le ja pa­nin ah­jud kü­de­ma. Ka lau­päe­val-pü­ha­päe­val käi­sin küt­mas, sest tä­na­päe­va pa­pist ma­jad lä­he­vad ju rut­tu kül­maks. Aga kord tal­ve­kül­ma­ga lõi to­rud ik­ka­gi kat­ki, nii et kui es­mas­päe­va hom­mi­kul töö­le tu­lin, as­tu­sin vet­te,“ ju­tus­tab ta.

Paar aas­tat hil­jem la­si pe­rearst ah­jud kat­ta kipsp­laa­di­ga, sest ter­vi­se­kait­se ars­ti töö­ruu­mi­des ah­ju­sid enam ei lu­ba­nud, ning nüüd an­na­vad soo­ja ra­diaa­to­rid: „Ruu­mi on siin pal­ju: mi­nu ka­bi­net, prot­se­duu­ri­de tu­ba, ruum, kus bee­bi­sid kont­rol­li­da ning väi­ke la­bo­ri­ruum. Va­rem oli ka ham­baarst, kui te­ma läks ära, sai ruu­mid enda ka­su­tus­se ap­teek ning tel­li­mi­se peal käib siin ka juuk­sur.“

Üle 20 aas­ta töö­tas arst koos õe Tjia-In­ta Vaik­re­ga, kes oli Aeg­vii­dus me­dit­sii­niõ­de 50 aas­tat, vii­ma­sed li­gi kolm aas­tat on pe­rearst ol­nud ük­si: „Mõ­ni­gi ra­vi­mi­fir­ma on käi­nud ja öel­nud, et oi, te ole­te ük­si, ne­mad küll ei jul­geks. Aga mis te­ha, elu sun­nib. Saan hak­ka­ma kõi­ge­ga, kuid tun­nen puu­dust tei­se oma ini­me­se­ga koh­vi­tas­si ta­ga tööas­ja­de aru­ta­mi­sest.“

Aeg­vii­du pe­rears­ti vas­tu­võ­tu­le re­gist­ree­ri­ma ei pea. Maie Mu­ra­ka sõ­nul on har­va paar-kolm ini­mest jär­je­kor­ras. Roh­kem rah­vast käib ap­tee­gi­päe­va­del, et saaks vä­he­ma ja­la­vae­va­ga, tullakse nii ars­ti juurde, ap­tee­ki kui ka val­la­ma­jja, sel­gi­tab ta.

Va­na­del on ik­ka lii­ge­se- ja ve­re­rõ­hup­rob­lee­mid, sü­da­me­hä­dad, loet­leb pe­rearst Aeg­vii­du ela­ni­ke põ­hi­mu­re­sid: „Lap­si on meil vä­he, kuid usun, et nad on ter­ve­mad kui lin­na­lap­sed. Maal on ju­ba õhk tei­ne.“

Maal on ka pe­rearst Maie Mu­ra­ka sõ­nul pal­ju roh­kem kui üks­nes diag­noo­si pa­ni­ja ja ra­vi mää­ra­ja – sa­ge­li ka mu­re­de kuu­la­ja ja sot­siaal­töö­ta­ja: „Olen pal­ju­de pe­ree­lu­ga häs­ti kur­sis. Rää­gi­vad põ­hi­li­selt va­ne­mad ini­me­sed, neil po­le kel­le­ga­gi su­hel­da ning tu­le­vad siia ja jutustavad. Mõ­ni­kord po­le muud ra­vi va­ja­gi.“

Nüüd on Maie Mu­ra­kas ot­sus­ta­nud, et tu­le­val su­vel pa­neb pe­rears­ti ame­ti ma­ha.

„Tun­nen, et aeg on üm­ber. Mi­nu vii­ma­ne tõe­li­ne puh­kus oli 1998. aas­tal. Hil­jem on puh­kus näi­nud väl­ja nii, et kui oli va­ja, pe­reõ­de he­lis­tas ja ma tu­lin siia ret­sep­te või tõen­deid kir­ju­ta­ma. Mõ­ni­kord juh­tus se­dasi kaks-kolm kor­da päe­vas, sest meie rah­vas ei soo­vi­nud Keh­ras­se min­na,“ lau­sub ta, kuid ei vä­lis­ta või­ma­lust, et võib edas­pi­di paa­ril-kol­mel päe­val nä­da­las töö­ta­da Aeg­vii­dus asen­du­sars­ti­na.