Jaanus Aun,
Erametsakeskuse juhatuse liige
Aastate jooksul on füüsilisest isikust metsaomanike arv oluliselt kahanenud. Aastal 2015 kuulus 65 protsenti erametsadest füüsilistele isikutele, nüüd on 60 protsenti. Metsamaa kui kapital on koondunud üha enam ettevõtete kätte.
Põhjuseid on mitu. Meie erametsaomand on taastekkinud maareformi kaudu. Metsa said tagasi ka metsaasju mittetundvad, metsaomandist kaugel elavad inimesed. Nii on tihti olnud lihtsaim tee see kogu täiega ära müüa – maa ja mets koos.
Sellist suhtumist on süvendanud kaua kehtinud tulumaksuseaduse säte, mis vabastas maareformi raames tagastatud maa müügi tulumaksu tasumise kohustusest. Nüüd on olukord muutunud. Läinud kevadel tehti tulumaksuseadusesse muudatus, mis annab füüsilisest isikust metsaomanikule võimaluse müüa aastas raieõigust või metsamaterjali 5 000 euro ulatuses maksuvabalt. Kuna jätkuvalt saab metsa müügi tulusid kolm aastat edasi lükata, tähendab see, et kui müüa näiteks 15 tuhande euro eest, siis saadud tulu kolme aasta peale ära jaotades ei tekigi tulumaksu tasumise kohustust.
Lisaks saab enda metsade majandamisega seotud kulud müügituludest maha lahutada. Nutikalt majandades saab enda maksukohustuse üsnagi tagasihoidlikuks või lausa nulli viia. Seda eriti väiksemamahuliste raiete korral ja metsakasvatusse kulusid tehes. Kuna maksuseaduse nüansid on paratamatult keerulised, on nõuande saamiseks mõistlik võtta ühendust metsa asukohajärgse metsaühistuga.
Soodsat maksuseadust arvestades kaob igasugune mõte müüa puitu nii-öelda mustalt – kahtlastele ostjatele dokumente vormistamata ja sularaha käest-kätte andes. Erametsa on võimalik hallata ka selliselt, et maksukohustust ei teki või tekib väikeses ulatuses. Eesti senises praktikas on metsamaa hinnad järjepidevalt ülespoole rühkinud. Sajandivahetusel maksis maa-ameti tehingustatistika andmetel üks hektar metsamaad keskmiselt 837 eurot, 2019. aastal 3 848 eurot. Hinnad on rohkem kui 20 aastaga enam kui neljakordistunud. Nagu üks Briti metsamees eravestluses kinnitas – kümne aasta tagune finantskriis pani inimesed rohkem metsa ja vähem aktsiatesse investeerima. Nii on kindlam. Mets kasvab juurde ka siis, kui börsid kukuvad või koroonapandeemia maailma lukku paneb.
Eesti elab paljuski metsast. Metsandus koos puidutööstusega annab otseselt kuni 30 000 töökohta, mis üldjuhul asuvad maapiirkondades. Ja taas ülerääkimist vajav tõde on, et valdavalt lähevad puidutooted eksporti ehk metsandus toob Eestisse sisse raha, mille eest saame omakorda Eestis mittevalmistatavaid kaupu importida.
Seni kuni me kasutame puitu, on metsade majandamine vajalik. Eestis on palju puid ja vähe inimesi. Nii ongi meie võimalus targa metsamajandamise kaudu Eesti inimestele tulu teenida – metsi kasvatada ja sealt varutud puidust tooteid eksportida. Meist palju jõukamad Põhjamaad on oma metsi aastakümneid majandanud. Raie järel metsi uuendades, noori metsi hooldades ja veerežiimi reguleerides on Soome metsades tänapäeval puitu üle poole rohkem, kui oli 50 aastat tagasi. Tark tegutsemine, sealhulgas suhtumine, et metsa majandamine pole ainult raie, annab jõukust juurde. Nii tasub ka meie metsa-omanikel mitte maast loobuda, vaid metsa targalt majandada. Saab ise kasu, võidab ühiskond, lastele pärandatakse edasi terved ja tugevad metsad.