Sõnumitooja käis keset tihedat lumesadu koos KAIDO KIRSIPIGA puhtaks ajamas Raasiku aleviku, Peningi ja Tõhelgi küla teid.
Õhtul kell pool 10, kui enamik inimesi on tööpäeva lõpetanud ja jõudnud kodudesse, tõmbab Pikavere küla elanik, ettevõtja ja volikoguliige Kaido Kirsip selga talvejope ning paneb hääled sisse oma traktorile – moodsal masinal on palju vilkuvaid tulesid, nuppe, kange ja GPS-süsteem. See 175 hobujõuga traktor maksab väiksema maja hinna.
Koos lumega tulevad tavaliselt kaebused – kurdetakse liiga kõrgete lumevallide ja rööbaste üle, on neid, kes käivad lumekatte paksust teel joonlauaga mõõtmas ning esitavad protesti, kui sahk pole saabunud piisavalt kiiresti. Et mõista, kuidas ka kõige kitsamad ja kaugemad teed hommikuks puhtaks saavad, käisin Sõnumitooja ajakirjanikuna Kaido Kirsipiga kaasas teisipäeva, 12. jaanuari õhtul. Selleks ajaks oli sadanud tihedat lund mitu päeva järjest. Kodudes oodati lumesahka rohkem kui postiljoni. Kohati oli lume paksus ligi 30 sentimeetrit.
Alustasime ringsõitu Peningi küla keskelt riigimaantee äärest. Kohe sai ümber lükatud arvamus, et traktoris on jahe, kõrvulukustavalt lärmakas, kütusehaisune ning raputav. Tänapäevases traktoris on pigem nagu lennuki kokpitis, kus on palju nuppe ning tuled valgustavad igas suunas. Müra ei kostu kabiini peaaegu üldse, vaikne undamine ja surin meenutavad tolmuimejat. Käeulatuses on GPS-süsteem ning kaamera – Kaido Kirsip märkis, et valla keskkonnaosakonna juht Alari Kruusvall saab internetis vaadata, kus traktor liigub. Traktoril on esisillavedrustus, istmevedrustus ja katuseluuk, läbi mille saab tähti vaadata.
Meie ees on 3,2meetrine tera, mis suudab väiksemad puud pooleks lõigata. Taga rauast pooletonnine pomm. Võrreldes vanemate traktoritega teeb töö mugavamaks, et sõidukis ei pea kasutama sidurit, manööverdamine käib lihtsa kangi abil kiiresti. Küll aga peab olema ettevaatlik – kindlasti peab kinni olema turvavöö ning aeg-ajalt tuleb kinni võtta käepidemest, on olnud juhuseid, kui kivi otsa sõites on saanud traktori juht ränki vigastusi või koos tooliga masinast välja lennanud.
Eurokraavid, kivihunnikud, pikad sirged
Peningi ja Tõhelgi küla läbiv Aruvalla-Jägala maantee on riigitee ning seda Kaido Kirsip lahti ajama ei pea. Ta selgitas, et kohati tekitavad peavalu riigiteede lumelükkajad, kes kihutavad teed läbi harva ning sageli hooletult, nende prioriteet on suured maanteed. Tihti lükkavad nad kinni vallateede otsad ning kohalikud ei saa koduteelt maanteele, sest ees kõrgub suur lumevall. Kohalikud lumelükkajad peavad tegema alati veidi rohkem, et oma inimesi mitte hätta jätta ning Kaido Kirsip lükkab ka maanteel vajadusel saha maha.
Ta selgitas, et Raasiku vald on jagatud lumelükkamise piirkondadeks. Tema ülesanne on korras hoida Raasiku aleviku, Peningi ja Tõhelgi küla teed. Piirkond pole pindalalt suur, kuid keeruliseks teeb puhastamise Raasiku, kus võrreldes küladega on teid palju rohkem nind need on tunduvalt keerulisemad. Palju on tupiktänavaid ja ka väga kitsaid teid.
Pisike Peningi on Kaido Kirsipile harjumatu, varasematel aastatel pole ta selle küla teid lahti ajanud, küll aga on käinud seal lasteaias ning saunas, kui see veel alles oli, seetõttu on teed tuttavad. Lumelükkaja sai temast seetõttu, et paar aastat tagasi ei leitud Raasiku piirkonnale teenuse osutajat ning tema koos paarimehega ulatas abikäe. Uuesti olid nad nõus appi tulema käesoleva aasta alguses, kui jälle jäi uus pakkuja leidmata.
Peningil jäävad traktorile ette teele turritavad puuoksad, nendega on lumelükkajatel üksjagu muret. Oksad kriibivad külgi ning painutavad peegleid. Hinnalisi vilkureid on Kaido Kirsipi traktorite küljest ära tulnud mitmeid.
Ta sõnas, et hoovide ümber on hekke, mis kaitsevad tuule ja tuisu eest, kuid mitmekümne aastaga on kasvanud puud nii suureks ning jäänud pügamata: „Tahaks väga aidata, aga ei saa, kui teele jäävad ette kivihunnikud või oksad ning traktor ei pääse lihtsalt läbi.”
Kaido Kirsip kirjeldas, et lumelükkaja töögraafik on üsna tihe: „Lund on sadanud usinalt. Alustasin kell viis hommikul esimese raksuga ning pärast seda pole magama saanud. Peab hoolitsema, et inimesed saaksid hommikul tööle ning õhtul koju tagasi. Esmatähtsad on kool ja lasteaed.”
Kui lund on sadanud mitu päeva vahetpidamata, ei saa lumelükkaja puhkust lubada: „Võiks oodata ja kõik korraga pärast lumesadu puhtaks lükata, kuid on ju vaja tööle saada, mõned on ka eriti madalate autodega. Alevikus ja külas on erinev norm, mis paksusest tuleb lumd lükkama hakata ning praegu tuleb see norm kolinal täis.”
Külavaheteid iseloomustab ta pigem monotoonsetena ning pikki sirgeid on üsna hea lahti ajada. Oleks vaid olemas korralikke teid. Kui on aega ja pole tuisku, teeb ta kitsad teed võimalikult laiaks, et autod mahuksid üksteisest mööda ja saabuv tuisk ei suleks teid kiirelt. „Lund on võimalik lükata mitut moodi – kiiresti, et sahk hüppab ees või aeglaselt ja siledaks. Tähtis on, et tuisustes kohtades jääks vallid madalad.”
Tee äärde jäävad sügavad eurokraavid ning mõned ohtlikud kivised kohad. Kaido Kirsip hoiatas, et telefoniga rääkimine tuleb traktori roolis unustada, võib keele lühemaks saada, kui täie rauaga kivi otsa põrutad. Eurokraav suurele traktorile ohtlik pole, kui läheb sinna sisse, tuleb teiselt poolt vaevata välja. Küll aga on tulnud käia teisi masinaid välja tõmbamas. Traktori tagarehvi laius on 60 sentimeetrit, seega igat väikest jõnksu ega kraavi juht ära ei tunne.
Raasikul väldi jõkke kukkumist
Külateedelt liigume Raasiku alevikku, mis on hoopis teine maailm. Sirgete põlluvaheteede asemel on ristmikud, kitsad tänavad, aiad ning tupiktänavad.
Kaido Kirsip kirjeldas, et nii ekstreemset tänavavõrku pole ta kusagil mujal näinud – palju on kitsaid, väljaehitamata tänavaid, mille lõpust saab edasi minna ainult jalgsi. See tähendab, et traktor peab minema tänava lõppu ning suutma seal end ümber manööverdada. Olukorra teeb keerulisemaks Jõelähtme jõgi, mis on mõnel pool majadele päris lähedal. Paksu lume ja jää all ei saa arugi, et tegu on jõega. Lisaks jõele on vahel tee ääres vana turbaauk, mille olemasolu peidab jällegi paks lumekiht.
Kaido Kirsip rääkis, et manööverdamine on tekitanud arusaamatusi – ta on palunud tänava äärest ära ajada auto, kui see jääb sahale ette. Omanik on aga keeldunud, põhjendades, et tema krunt ja pargib, kuhu tahab. Seetõttu jäävad tema taga elavate inimeste tee lükkamata. Tööd raskendavad ka aiad ning lumehanged, mis tekkinud sissesõidutee puhastamisel, see ajab omavahel tülli ka naabreid, sest lund pole kuhugi panna.
Umbtänavatel nikerdamine võtab hoo maha. Kohtume kitsal tänaval maja ees politseiautodega. Edasi saame alles siis, kui politseinik tuleb majast välja ning meile tee vabastab.
Kaido Kirsip märkis, et ristmikutel peaks silmad ja pea käima samamoodi nagu vilkurid: „Ei mõisteta, kui ohtlik on suur traktor. Kui üle 6000 kilo kaaluv masin nähtavust piiravas tuisus jäässe lõikab, tõmbab traktori nina igas suunas. Hoidku siis, kes ette jääb.”
Ta sõnas, et lasi panna traktorile maksimaalse valgustuse, lisaks LED-lambi, mis peaks päästma, kui läbi tuisu mitte midagi ei näe.
Kui politseinikud välja arvata, oli Raasikul hilisõhtul vaikne. Kaido Kirsip jutustas, et askeldamist on Mistra-Autexi juures, kus töötajad käivad kolmes vahetuses. Maja eest ajavad nad lume ise, kuid Kaido Kirsip hoolitseb, et ka suured ja kaupa täis autod saaksid kirikumäest üles sõita.
Ta meenutas paari aasta tagust tuisku, kui tuli pidevalt lahti hoida kirikumäge ja raudtee ülesõitu, need olid esmatähtsad: „Paraku pole mõned vist maal lumega elanud. Tuleb üks korralik tuisk ja keerutamine, kõik on silmini lund täis ning otsi teed.”
Und tal roolis peale ei tule: „Vahepeal peab käima sahka määrimas ja tulesid puhastamas.”
Assisteerisin lumelükkamist veidi üle kahe tunni. Selle ajaga said Raasiku, Peningi ja Tõhelgi piirkonnas puhtaks vaid osa teid ning enamik aega kulus Raasiku teedele.
