Lugusid Kahala sovhoosist

1745

Meenutab LEHO TROLLA Anija valla Lehtmetsa külast.

Leho Trolla töötas Kahala sovhoosi peaagronoomi-direktori asetäitjana 1966-1975.

Kuidas sovhoosis sõnnikut laotati
Kui Alfred Nobel 1876. aastal dünamiidi leiutas, os­kas ta vaevalt aimata, et selle abil hakatakse Kahala sovhoosis sõnnikut põldudele laotama.

Lautadest viidi sõnnik talvel põldudele, kuid see jäi hunnikutesse. Sõnnik külmus ega saanud seda kuidagi laiali laotada. Ükskord tuli meil idee lasta see lõhkeainega otse põldudele. Lõhkeainet oli sel ajal vabalt saada. 
Rajoonis oli lõhketööde tegemiseks eraldi grupp. Kutsusime kohale. Lennutasime sõnnikuhunnikud lõhkeaine abil laiali.

Asi lõppes siis, kui üks kord pidime Kosu lüpsilauda õhku laskma. Hakkasime sõnnikut õhkima lauda juures otse sõnnikuhoidlas, ilmselt sai lõhkeainet liiga palju. Igatahes kõmakas oli nii kõva, et lauda seintesse tulid praod sisse. Hiljem kuulsin, et meie meetodit oli kasutatud ka Kehra sovhoosis.

Põlde väetati lennukitelt
Pärast seda, kui toimus üleliiduline kemiseerimise kongress ning algatati kemiseerimise kampaania, said kõik liidu­vabariigid käsu juurutada lennukikülvi – põldude väetamist lennukitelt. Seda oli alustatud Ukrainas, teised pidid eeskuju võtma. Moskva nõudis lennukilt väetamist kõikjal, kus vähegi võimalik.

Sel ajal olid majandi väeti­sehoidlad kivistunud väetist täis, ei saanud põldudele viia, kuna polnud millegagi purustada. Kahala sovhoosi kuurides oli sellist väetist sadu tonne. Kes lennukilt külvas, sai vabariigile eraldatud fondidest kohe värsket väetist.

Teine põhjus, miks otsustasime seda ka Kahalas teha, oli see, et paljud põllud ei kannatanud kevadel masinatega peale minna, lennukilt oli neid siis hea väetada. Väetamisi tegi Tallinna Lennujaam.

Praegusel ajal ei laseks ma ilmaski põlde lennukitelt väetada, arvan, et just see keemia pani Kahala järve taimestiku vohama. Varem olid Männiku ojas vähid, pärast selliseid väetamisi nad kadusid.

Aga lennukitelt väetamine oli suhteliselt odav ja kiire töö, tegime sama ka Kehra sovhoosis. Kivistunud väetisest saime lahti Raasiku teemeistri Uno Pogga abiga. Ta andis meile kruusapurustaja. Viisime selle väetiseladudesse ning saime väetisekamakad selliseks väetiseks, mida võis põldudele viia.

Kuidas parteijuht Kahalas käis
See võis olla kusagil 1967.-1968. aastal. EKP esimene sekretär Johannes Käbin armastas käia polügoonil kindralite ja ohvitseridega saunas. Jahimees ta suurt ei olnud, kuid polügooni saun oli ilusa järve kaldal. Alati tuli Käbin sealt saunast Kuusallu, kolhoosi esimees Arnold Vungi juurde, nad olid suured sõbrad, kuid enne Vungi juurde minekut, armastas ta Kahala sovhoosist läbi sõita.

Meie direktor Eduard Lehtsalu oli parajasti Eesti delegatsiooniga Kuubal ja mina olin asetäitja. Ükskord keset suve, juuli algul helistati raadiosaatjaga ja paluti kohe tulla kontorisse, mis asus Kolga mõisas. Kihutasin Willisega sinna, selgus, et parteijuht Käbin on meil külas. Ta soovis vaatama minna, kuidas meil heinategu käib. Pani mind autosse juhi kõrvale istuma, ise istus taha. Sõitsime ringi, Käbin rääkis, et sai kontoris juba varem jutud aetud ja märkis, et ega meil Kahala sovhoosis asjad ikka nii ei lähe, nagu peaks.

Pärast Käbini lahkumist läksin ise kontorisse. Seal töötasid ühes toas viis naist – sekretär, peaökonomist, peazootehnik ja keegi veel. Kuulsin, et Käbin oli tulnud uksest sisse ja teretanud. Naised olid pead paberitelt tõstmata öelnud tere vastu, kuid igaüks õiendas edasi oma asjatoimetusi, külalisest välja tegemata. Käbin seisnud ikka ukse peal. Siis öelnud: „Ma olen Käbin.“ Naised olnud nagu õngekorgid püsti ja siis hakatudki mind otsima.

Samal õhtul helistas mulle Harju parteikomitee esimene sekretär Harald Ilves, kes teatas, et järgmisel hommikul on majandijuhtide aktiiv, käskis kohal olla. Kui järgmisel hommikul linnas kõik kokku saime, sõnas Ilves: „Kuna on kiire heinaaeg, siis eile külastas seltsimees Käbin Kahala sovhoosi ning ütles mulle, et Kahala sovhoosis ei ole niisugust meeleolugi, et sel aastal heina tehakse. Nii et esiteks – kõigil peab olema meeleolu, et sel aastal tuleb heina teha. Teine ja veel tähtsam küsimus – kui seltsimees Käbin tuleb mõnda majandisse, kõigepealt tuleb öelda: „Tere“, siis talle istet pakkuda ja seejärel küsida, kellega soovib vestelda või kokku saada. Ta palus teid õpetada, olen nüüd õpetanud, minge heinale!“

Koosolek kestis umbes vee­rand tundi ning sellepärast olid kokku kutsutud rajooni kõik majandijuhid.