Lap­se­va­ne­ma­tel on aeg õp­pi­da oma las­te­ga suht­le­ma äp­pi­de kau­du

48
ELO VÕRK. Foto Jake Farra

ELO VÕRK,
Te­lia Ees­ti toe­tus­te­ge­vus­te juht

Eel­mi­sel aas­tal viis Te­lia koos­töös las­te­kait­se lii­du ning ha­ri­dus- ja noor­tea­me­ti­ga lä­bi las­te nõuand­va pa­nee­li uu­rin­gu mõist­maks, mil moel ko­ha­ne­sid õpi­la­sed dis­tant­sõp­pe­ga erio­lu­kor­ra ajal. Koo­li­noo­red on reeg­li­na dis­tant­sõp­pe­ga ra­hul, li­gi­pääs koo­li­töö­deks va­ja­li­ke­le di­gi­va­hen­di­te­le on vä­ga hea, po­si­tiiv­se­na nä­hak­se nii pi­ke­ne­nud und kui ka mit­me­ke­si­se­mat söö­mist. Ome­ti kas­vas ek­raa­ni ta­ga vee­de­tud aeg hüp­pe­li­selt, ise­seis­va töö maht suu­re­nes mär­ki­mis­väär­selt ja õp­pi­mi­seks ku­lu­nud tun­nid kip­pu­sid ve­ni­ma hi­li­sõh­tus­se. Pa­ra­dok­saal­sel kom­bel kas­va­tas teh­no­loo­gi­li­ne di­gi­va­ba­dus meie koo­li­las­te koor­must.

Uu­rin­gust tu­li väl­ja, et noo­red on oma üle­san­ne­te ja mu­re­de­ga roh­kem oma­pead. Sar­na­se­le jä­rel­du­se­le jõu­dis ka Tal­lin­na Üli­koo­li ül­dist toi­me­tu­le­kut kä­sit­le­nud uu­ring, mil­le ko­ha­selt va­jas um­bes kol­man­dik pe­re­sid ja lap­si suu­re­mat mär­ka­mist, toe­ta­mist ja täien­da­vat tu­ge. Eri­ti on soo­vi­ta­tud pöö­ra­ta täien­da­vat tä­he­le­pa­nu 7.-9. klas­si­de õpi­las­te­le. Õpe­ta­mi­ses ja õp­pi­mi­ses on va­ja suu­ren­da­da tä­he­le­pa­nu pla­nee­ri­mist. Kui täis­kas­va­nu­te­na ole­me har­ju­nud vas­tu­ta­ma oma elu­käi­gu eest, siis noo­red al­les õpi­vad se­da. Kas ta­ha­me, et noo­red mu­ret­sek­sid hir­mu ja tead­ma­tu­se tõt­tu, mis­moo­di nad sel­le kõi­ge­ga ik­ka hak­ka­ma saa­vad? Või va­lu­tak­sid sü­dant, kui­das mõ­ju­tab kon­-tak­tõp­pe puu­du­mi­ne nen­de tu­le­vi­kup­laa­ne? Ja kui­das me se­da üld­se tea­me, kui me noor­telt en­dilt ei kü­si?

Tööe­lus on vast igaüks ko­ge­nud, et ava­tus ja suht­le­mi­ne la­hen­dab poo­led prob­lee­mid ja vää­ri­ti­mõist­mi­sed. Kas os­ka­me lap­se­va­ne­ma­na ära tun­da sel­le het­ke, kui peab kü­si­ma ja toeks ole­ma? On peen kunst kü­si­da õi­geid kü­si­mu­si õi­gel ajal ja õi­ges sõ­nas­tu­ses, eri­ti teis­me­li­selt. Enam­gi veel, te­ha se­da ka õi­ges­ti – olu­li­se ju­tua­ja­mi­se al­gus võib saa­da pal­ju loo­mu­li­ku­ma ja liht­sa­ma tõu­ke hoo­pis mõ­ne suht­lus­ra­ken­du­se ak­nas.

Min­gis mõt­tes on sil­mast sil­ma suht­lus ise­gi olu­li­sem kui ku­na­gi va­rem, aga di­gi­rii­gis ela­mi­ne tä­hen­dab, et li­san­du­nud on uu­si suht­lus­vor­me. Li­saks õh­tu­söö­gi­jut­tu­de­le rää­gi­vad lu­gu­sid emo­ti­ko­nid, mee­mid, ajas pi­de­valt muu­tuv släng ja ka­na­lid, mis või­mal­da­vad neid vi­suaal­seid lü­hi­jut­te üks­tei­se­ga ja­ga­da. Need teh­no­loo­gi­li­sed la­hen­du­sed on tul­nud, et jää­da. Mis siis, kui noo­red te­ge­li­kult ja­ga­vad meie­ga oma mõt­teid ja tun­deid, aga me ei os­ka neid enam kuu­la­ta või mär­ga­ta? Täis­kas­va­nu­te roll on kas­va­ta­da meie noor­test tub­lid ja tar­gad te­gi­jad, kes li­saks tipp­tead­mis­te­le on ka em­paa­ti­li­se­mad ja hoo­li­vad. Aga noor­telt on meil en­dil­gi pal­ju õp­pi­da – alus­tu­seks kas või se­da, mis­moo­di di­gi­maail­mas pä­ri­selt üks­tei­se­ga su­hel­da.

Sõ­na­del on võ­lu­või­me, roh­kem­gi kui tei­ne­kord ar­va­ta os­ka­me. Tu­leb väl­ja, et ka mee­mi­del, gi­fi­del ja ra­ken­dus­tel. Kui dis­tant­sõ­pe sil­mast sil­ma suht­le­mist ei soo­dus­ta, on sel­leks di­gi­taal­sed la­hen­du­sed – alus­ta­des vi­deo­koo­so­le­ku plat­vor­mist ku­ni koos­töös noor­te­ga väl­ja töö­ta­tud tur­va­li­se ja st­ruk­tu­ree­ri­tud suht­lus­ra­ken­du­se­ni Clan­beat, rää­ki­ma­ta aas­taid ka­su­tu­ses ol­nud sot­siaal­mee­dia ka­na­li­test. Ha­ri­du­sin­no­vat­sioon al­gab see­ga meist en­dist – kui as­tu­me ise esi­me­se sam­mu noor­te­le lä­he­ma­le. Mis oleks, kui oo­ta­ma­tult jät­ku­val di­gi­kul­tuu­riaas­tal pöö­ra­me eri­list tä­he­le­pa­nu omaen­da suht­lus­kul­tuu­ri aren­da­mi­se­le ja noor­te­ga äp­pi­des suht­le­mi­se­le, leia­me li­saks sõ­na­de­le ka muid vi­suaal­seid või­ma­lu­si oma kü­si­mus­te või mõ­te­te väl­jen­da­mi­seks?