ELO VÕRK,
Telia Eesti toetustegevuste juht
Eelmisel aastal viis Telia koostöös lastekaitse liidu ning haridus- ja noorteametiga läbi laste nõuandva paneeli uuringu mõistmaks, mil moel kohanesid õpilased distantsõppega eriolukorra ajal. Koolinoored on reeglina distantsõppega rahul, ligipääs koolitöödeks vajalikele digivahenditele on väga hea, positiivsena nähakse nii pikenenud und kui ka mitmekesisemat söömist. Ometi kasvas ekraani taga veedetud aeg hüppeliselt, iseseisva töö maht suurenes märkimisväärselt ja õppimiseks kulunud tunnid kippusid venima hilisõhtusse. Paradoksaalsel kombel kasvatas tehnoloogiline digivabadus meie koolilaste koormust.
Uuringust tuli välja, et noored on oma ülesannete ja muredega rohkem omapead. Sarnasele järeldusele jõudis ka Tallinna Ülikooli üldist toimetulekut käsitlenud uuring, mille kohaselt vajas umbes kolmandik peresid ja lapsi suuremat märkamist, toetamist ja täiendavat tuge. Eriti on soovitatud pöörata täiendavat tähelepanu 7.-9. klasside õpilastele. Õpetamises ja õppimises on vaja suurendada tähelepanu planeerimist. Kui täiskasvanutena oleme harjunud vastutama oma elukäigu eest, siis noored alles õpivad seda. Kas tahame, et noored muretseksid hirmu ja teadmatuse tõttu, mismoodi nad selle kõigega ikka hakkama saavad? Või valutaksid südant, kuidas mõjutab kon-taktõppe puudumine nende tulevikuplaane? Ja kuidas me seda üldse teame, kui me noortelt endilt ei küsi?
Tööelus on vast igaüks kogenud, et avatus ja suhtlemine lahendab pooled probleemid ja vääritimõistmised. Kas oskame lapsevanemana ära tunda selle hetke, kui peab küsima ja toeks olema? On peen kunst küsida õigeid küsimusi õigel ajal ja õiges sõnastuses, eriti teismeliselt. Enamgi veel, teha seda ka õigesti – olulise jutuajamise algus võib saada palju loomulikuma ja lihtsama tõuke hoopis mõne suhtlusrakenduse aknas.
Mingis mõttes on silmast silma suhtlus isegi olulisem kui kunagi varem, aga digiriigis elamine tähendab, et lisandunud on uusi suhtlusvorme. Lisaks õhtusöögijuttudele räägivad lugusid emotikonid, meemid, ajas pidevalt muutuv släng ja kanalid, mis võimaldavad neid visuaalseid lühijutte üksteisega jagada. Need tehnoloogilised lahendused on tulnud, et jääda. Mis siis, kui noored tegelikult jagavad meiega oma mõtteid ja tundeid, aga me ei oska neid enam kuulata või märgata? Täiskasvanute roll on kasvatada meie noortest tublid ja targad tegijad, kes lisaks tippteadmistele on ka empaatilisemad ja hoolivad. Aga noortelt on meil endilgi palju õppida – alustuseks kas või seda, mismoodi digimaailmas päriselt üksteisega suhelda.
Sõnadel on võluvõime, rohkemgi kui teinekord arvata oskame. Tuleb välja, et ka meemidel, gifidel ja rakendustel. Kui distantsõpe silmast silma suhtlemist ei soodusta, on selleks digitaalsed lahendused – alustades videokoosoleku platvormist kuni koostöös noortega välja töötatud turvalise ja struktureeritud suhtlusrakenduseni Clanbeat, rääkimata aastaid kasutuses olnud sotsiaalmeedia kanalitest. Haridusinnovatsioon algab seega meist endist – kui astume ise esimese sammu noortele lähemale. Mis oleks, kui ootamatult jätkuval digikultuuriaastal pöörame erilist tähelepanu omaenda suhtluskultuuri arendamisele ja noortega äppides suhtlemisele, leiame lisaks sõnadele ka muid visuaalseid võimalusi oma küsimuste või mõtete väljendamiseks?