Laps vajab aega

1326

SIGRID PETOFFER, MTÜ Oma Pere tegevjuht, tugiisik

Parim teraapia lapsele, nii peres kui ka lastekodus elades, on armastus ja kvaliteetaeg.

Lapsed vajavad abi. Ma ei saa ma nõustuda väitega, et meil pole võimalusi laste abistamiseks. Neid on loodud, kuid see vajab lapsevanema tõelist pühendumist.

Alates 2011. aastast on kõigil peredel, kus kasvavad perekonnas hooldusel, eestkostel või siis lapsendatud lapsed, võimalus saada professionaalset psühholoogilist nõustamist läbi viie Eesti nõustamiskeskuse. Lisaks saavad pered osaleda üle Eesti toimuvatel grupinõustamistel, helistada ja küsida kirja teel nõu. Ainuüksi 2011. aasta teises pooles osales 23 grupinõustamisel üle Eesti kokku 264 inimest.

Paljud pered ei pöördu abi saamiseks asjatundjate poole või loobuvad pärast pöördumist. Abi otsimine leiab tihti aset, kui probleemid muutuvad talumatuks. On kasuvanemaid, keda kammitseb hirm ebaõnnestuda ning kelle oskused ja teadmised aidata last on puudulikud. Probleeme saab ennetada olles järjekindel, tegeledes pidevalt iseenda arenguga lapsevanemana ja hinnates oma ressursse enne, kui laps perekonda võetakse.

Minu elu- ja töökogemus on näidanud, et sageli on probleemid lapsevanematel, mitte lastel. Lapsed on ebaküpsed ja nad käituvad tihti ootamatult ning ebasobivalt. Selleks, et lapse käitumine vastaks ootustele, tuleb palju vaeva näha. Üks asi on aga kindel: nii nagu me eeldame, et laps areneb ja õpib pidevalt, peame ka meie, lapsevanemad, seda ise tegema. Internetis saab kodust lahkumata tutvuda väga heade spetsialistide soovitustega, mitmed portaalid pakuvad tasuta nõustamist ja lugematul arvul on välja antud raamatuid, kuidas olla hea lapsevanem. Ühel järjekordsel lapsendajate grupinõustamisel lausus psühholoog Tuuli Vellama sõnad, mis läksid hinge ja pakkusid lohutust: emana ja isana anname me alati parima, kuid lapsevanemana võime me ikka ja jälle eksida.

Lapse tõeliseks abistamiseks peame me teadma, mida laps tegelikult vajab, jõudma probleemi põhjusteni ja teda tingimusteta armastama. Mul on tunne, et vahel me alahindame lapsi, ega suhtu nende muredesse tõsiselt. Lapsed saavad suurepäraselt aru, mis toimub, aga nad kas ei taha või ei julge oma tundeid välja näidata. Psühholoog ja traumaterapeut Maire Riis on tabavalt öelnud, et katkisele kohale saab lihtsasti panna plaastri, aga mis toimub lapse hinges, seda me ei näe või ei taha näha.

Igast lapse sünnitanud naisest ei saa ema ja igast lapse eostanud mehest ei saa isa. Inimestega, kes on lapsele elu andnud, tekib lapsel seotussuhe ja parimal juhul ka kiindumussuhe. Samas on olukordi, kus lapsel tekib kas tema enda soovil või olude sunnil, kiindumussuhe kellegi teise täiskasvanuga.
Oluline, et ühist kodu jagavad inimesed austavad ja armastavad teineteist. Lapsendajad teavad tarkust, et tegelikult sünnivad lapsed südames.

Ma kinnitan, et bioloogilise lapse kasvatamine erineb oluliselt teistest vanematest sündinud lapse kasvatamisest. Iga vanematest ja kodust eraldatud laps on kogenud traumat. Tuleb olla valmis tagasilöökideks ja probleemideks. Oluline on see, kas ja kuidas me neid märkame ning lahendame. Kasuvanem ei pea võtma kogu vastutust selle eest, mis lapsega on varem toimunud.

Tunnete, teadmatuse või mõnel muul põhjusel alguse saanud lapse elu on siiski väärtus. Meie lähedastena, töökaaslastena, naabritena või lihtsalt kodanikena saame aidata peret, kuhu on sündinud laps ja kus on näha, et laps vajab paremat hoolt.