MARGUS SOOM, Kuusalu volikogu liige, vallavalitsuse esindaja Lahemaa RP juhtgrupis ja arhitektuurinõukogus
Möödunud sajandi viimase kümnendi teisel poolel võtsin Kuusalu volikogu esindajana osa Lahemaa rahvuspargi uue kaitseeeskirja väljatöötamisest. Riigikord oli muutunud, ka Lahemaal tekkinud maa ja kinnistute uus omanikkond. Varem kõigil tavaharjumusena kasutuses olnud rannaradadele, metsa- ja külateedele hakkasid tekkima liikumist keelavad märgid ja tõkkepuud.
Õnnena saabunud uuel ühiskonnakorraldusel puudus eetiline oskus olla omanik. Riigil, Lahemaa ametnikel ja uutel maaomanikel oli erinev arusaam kujunenud olukorrast.
Praeguseks oleme ühinenud paljude rahvusvaheliste liitude ja organisatsioonidega. Vajadus kaasajastada Lahemaa rahvuspargi seadlusandlust on põhjendatud. Kuid suures looduse kaitsemise tuhinas oleme teisejärguliseks jätnud ühe looduse osa – inimese Lahemaal. Olgem ausad, Lahemaa rahvuspargi asutamise peamine algidee oli peatada idast pealetulev kaevanduspiirkondade rajamine. Looduskaitse, arhitektuurne külakeskkond, mõisakomplekside renoveerimine olid vaid kaitsekilbi osad.
Austagem rahvuspargi asutajate aatelisi püüdlusi ning arvestagem Lahemaal elavate inimeste soove ja elukorraldust. Millist Lahemaad me tahame? Kas Rocca al Mare sugust vabaõhumuuseumi või Unesco pärandkultuuri nimekirja kantud Tallinna vanalinna? Või Kihnu elurõõmsat, majanduskorraldusega hakkama saavat ja Euroopale eeskujuks olevat kultuurikildu.
Alanud sügistalvel toimuvad Lahemaa rahvuspargi uue kaitsekorralduskava arutelu koosolekud. Kogukonnal on paras aeg selgelt väljendada, millist Lahemaad me soovime. Suvel lubas keskkonnaminister Leesi seltsimajas seista näoga rahva poole. Ta mõistvat me muresid. Ka tema ühed juured olla pärit Lahemaalt. Tänane seadusandlus soosib rannaheinamaade ja puisparkide korrashoidu, säilitamaks aastate tagust talumajanduses väljakujunenud maastikuarhitektuuri. Paraku enamus majandamistegevusest toimib vaid eurorahade toel. Selline majandustegevus pole jätkusuutlik.
Traditsiooniline kalapüük, karjakasvatamine ja põlluharimine on asendunud uue eluviisiga. Vaid kolmandik asukatest elab aastaringselt külas. Igast rannatalust ei minda hommikuti võrgule, küll aga suverandlane soovib oma mootorpaati hoida lautril või paadikuuris. Mitte kõik meie ühiskonna maavaldajad ei oma veel eetilisi tõekspidamisi, kus lisaks õigustele kaasneb ka vastutus ja kohustus keskkonna ees. On tunda „uue raha pealetungi“. Lahemaale on tekkinud klaasist-betoonist uusehitisi. Ka värvitud ümarpalk ja mätaskatus pole rannarahva pikaajalisem ehitustava. Lahemaa ei tohiks saada arhitektide katseeksituse polügooniks. Õnneks on Eestimaal peale põhjaranniku veel pikk täisehitamata rannajoon. Imetleme esivanemate talu- ja häärberiarhitektuuri. Hooned on ilmekad ja isikupärased, sulanduvad elukeskkonda, mõjuvad vaatajale emotsionaalselt, on üks osa loodusest.
Miks meie esivanemad suutsid ilma arhitektuurikonkurssideta, seaduste ja ettekirjutisteta luua tänapäevalgi imetlusväärseid hooneid? Ametnik lähtub seadustest ja määrustest. Teisiti ta ei tohigi, kuigi mõnikord võiks inimlikust aspektist nõustuda kogukonna soovidega. Siit ka mõttearendus – Lahemaa rahvusparki korraldavates uutes seadustes võiks olla teatud küsimustes otsustav hääleõigus kogukonna enamusel.
.
