Kuusalu ja Vihula vallavalitsuste ning kohalike kogukondade jõupingutused uut kaitse-eeskirja mõistlikumaks muuta pole andnud märkimisväärseid tulemusi. Meie ettepanekutele on tavalised vastused olnud, et seadus ei luba, kaitse-eeskirja formaat ei võimalda. Me pöördumisele ministri poole vastas asekantsler. Kasutades ära ministriga kohtumist Leesi rahvamajas, pidasin vajalikuks pöörduda otse tema poole avaldusega.
Kolm aastat tagasi Lahemaa rahvuspargi juubelikonverentsil panin ministri tervituskõnest kirja 4 mõtet. Kuidas tagada, et looduskaitsja oleks eelkõige nõuandja? Kohalikku kogukonda ja arendajat tuleb käsitleda looduskaitsjatele võrdsete partneritena. Kohalikele on see elukeskkond ja neil on vääramatu õigus kaasa rääkida. Olulised on kaitse kvaliteedilised eesmärgid, mitte mahud.
Juubeliks välja antud Eesti Looduse erinumbris kirjutas keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar – kaitseala valitseja ehk keskkonnaameti, ülesanne on toetada koos kohaliku kogukonnaga paikset kultuuri ning luua paikkonna tasakaalustatud arengut soodustav keskkond.
Need seisukohad tekitasid lootuse, et olukord on muutumas. Kahjuks pole nii läinud. Toon selle kohta neli näidet. Lahemaa loodi 1971. aastal ENSV ajal ja teame, mis oli tol ajal loojate eesmärk. Elu ja ühiskonnakord on muutunud, aga keskkonnaametnike põhimõtted on suures osas jäänud samaks.
Mõistame rahvuspargi olemust erinevalt. Keskkonnaametnike seisukohalt tuleb reservaatides ja sihtkaitsevööndites kaitsta puutumatut loodust. Piiranguvööndis loetakse suurimaks väärtuseks 1940. aastaks väljakujunenud maakasutust ning elu- ja ehituslaadi, seda tuleb säilitada ja kaitsta inimeste rumaluse ja hoolimatuse eest. Nendeks, kelle eest kaitstakse, on eelkõige kohalikud elanikud. Seega, mida vähem inimesi rahvuspargis elab, see tähendab parki koormab ja parem on see tervisele. Selliselt töötav asutus on muuseum.
Meie jaoks on rahvuspark kodu 21. sajandil. Oleme uhked selle üle, et elame Lahemaal, viime oma külalisi Altjale ja Viru rabasse, aga pole nõus, et me elu ja omandit ebamõistlikult ning põhjendamatult piiratakse kogu rahvuspargi ulatuses.
Keskkonnaamet kui Lahemaa valitseja tõlgendab valitsemist peaaegu absoluutselt. Siin on põhjus looduskaitseseaduse mõnede paragrahvide (eelkõige §14) veidi ebaõnnestunud ja teiste seadustega mitte kooskõlas olevas sõnastuses.
Kuna tagajärgede, see tähendab lõpptulemuse eest keskkonnaametnikud ei vastuta, siis on lihtne teha elukaugeid otsuseid. Mitmel juhul väljuvad keskkonnaameti ametnikud oma eri- ja ametialase pädevuse piiridest.
Lahemaa on väga suur ja koosneb erinäolistest osadest. Kaitse korraldamine täies mahus käib keskkonnaametile üle jõu. Selle tõttu tuleb teha valikuid. Kahjuks näitab kogemus, et tehtud valikud pole olnud kohalike jaoks kõige mõistlikumad.
Töös olev kaitse-eeskirja eelnõu pole see, mida looduskaitsjad, kohalikud elanikud, arendajad ja omavalitsused vajavad, et Lahemaa rahvuspark tõepoolest säiliks ja areneks. Vajame oluliselt vähem keelde ja piiranguid, nende asemel rohkem nõustamist ja korraldamist. Me ei vaja kaasamist, vaid koostööd. Vähem üksikuid paraadüritusi, selle asemel tõsist igapäevatööd.