Lähme valima!

1331
KAAREL ARUSTE, Anija vallavolikogu liige, euroskeptik
KAAREL ARUSTE, Anija vallavolikogu liige, euroskeptik

Eelmistel europarlamendi valimistel mina ei käinud. Ei olnud Eesti ju sellel ajal veel ametlikult Euroopa Liidu liige ja ega ma sellest liidust ka midagi arvanud. Olen veendunud euroskeptik. Mind ei vii vaimustusse suured eurorahad, sest olen neid püüdnud võrrelda Euroopa Liidust Eestisse imporditud kaubast saadud kasumiga, mis paneb asja hoopis teises valguses paistma.

Seekord aga lähen kindlasti valima ja kutsun valimiskastide juurde ka kõiki teisi euro- ja muid skeptikuid ning muidu käegalööjaid. Kas olen oma veendumusi muutnud? Sugugi mitte! Kas arvan ja loodan Eestile kuuest saadikukohast suurt tulu? Ei! Vaevalt, et meie 6 saadikut  suudavad üle 700 europarlamendi liikme hulgas Eestile midagi olulist korda saata.

Arvan hoopis — kui meie eurosaadikutel ei õnnestu teha midagi meie maale väga kasulikku, siis palju halba saab üks eurosaadik sellele riigile, kus ta valitud on, korda saata küll. Tuntud tõde – lõhkuda on kerge, midagi ilusat ja vajalikku korda saata aga raske – kehtib ühtviisi nii kohalikul tasandil, kui ka kogu meie riigis. Kui eestimeelsete osakaal nendel valimistel on väike, siis pääseb europarlamenti ka küllaltki väikese häältearvuga. Seega on oht, et ka internatsid ja nendesugused võivad kergesti europarlamenti oma esindaja saada.

Meie kohtuvõim ei ole aprillirahutuste liidreid seni süüdi mõista suutnud. Mis saab aga siis, kui mõnel neist peaks olema veel ka europarlamendi saadikutõend? Sellele vastata on üldjoones küllalt kerge –  ühegi 6 parlamendierakonna nimekirjas internatse ja nendesuguste laussoosijaid ei ole. Selliseid, kellest ei ole Eesti riigile midagi halba karta, on teisigi.

Kes aga otsib kedagi, kes midagi ka Eesti heaks ära teha suudab/tahab, sellel ei saa kerge olema. Seekord toimuvad meil erakondade valimised, kes europarlamenti lähevad, on erakondade kontorites juba otsustatud.

Mulle ei meeldi sugugi erakonnad, kes kulutavad vali­mis­reklaamile kõige rohkem. Ajal, mil lihtrahvas on majandusraskustes, raisatakse valimisreklaamile miljoneid. See näitavad selgelt erakonna tõelist suhtumist rahvasse.

Euroskeptikud on raske valiku ees. Reformierakond on oma nimekirjas Igor Gräzini paigutanud alles teisele positsioonile. Kui ta oleks esinumber, oleks Reformi­erakonnale ilmselt üks koht europarlamendis kindlalt garanteeritud ja võimalik, et teinegi. Nüüd aga pole väga kindel ükski koht, sest kindlad europooldajad on ju kõigi erakondade esinumbrid.

Vanadest eurosaadikutest on ilmselt kindlaim IRL-i kandi­daadi Tunne Kelami positsioon. Ta on püüdnud senistest saadikutest kõige rohkem ära teha ja midagi on ka õnnestunud.

Erakondadest tegutsevad minu arvates kõige sümpaatsemalt rohelised, kes on valimisreklaamile raisanud kõige vähem raha, mina ei ole nende reklaame näinudki.  Selliselt peaksid käituma kõik parteid, kui nad oma rahvast vähegi hoolivad.

Lõpuks soovin kõigile südamele panna — tulge valima! Valimas käies saame ära hoida vähemalt kõige hullema — selle, et meilt valitud eurosaadikute hulka pääseks mõni internats või nendesarnaseid eestivaenulikke jõude soosivaid saadikuid.