ÜLLI SALK, Maxi Lemmikloomakliiniku arst, hobikalur Põhja külast
Nähes kuulutust Salmistu kalandusseminari toimumisest, tundis süda rõõmu – lõpuks ometi on võimalik otse küsida ja rääkida valupunktidest, mis eelkõige teevad muret hobikalastajale. Antud kontekstis siis inimesele, kellel on mere ääres kinnistu ja tahaks lähtuvalt traditsioonidest vahel paadiga veele minna, panna sisse paar – kolm nakkevõrku ja tunda hiljem rõõmu endapüütud saagist. Mida siis randlased omavahel arutavad, mis on need küsimused, milledele tahaks vastust saada ja lahendust leida?
Esiteks, miks on võrgulubade saamine tehtud nii keeruliseks? Paljukirutud nõukaajal piisas kokkuleppest piirivalvega, eesti aja alguses tegeles lubadega vallavalitsus – inimesed olid teada-tuntud ja ega püügiluba taotlenudki need, kellel merelemineku soovi ega harjumust polnud.
Kalastusloast on saanud nagu mingi staatuse sümbol. Lahendust näeks selles, et osaliselt läheks lubade väljastamine taas valdade kätte. Oleks mingi kindel kuupäev, mis ajaks kõik huvilised (valla elanikud) peaksid oma soovidest teada andma ja selle järgi esitab vallavalitsus soovitud lubade arvu keskkonnaministeeriumile. Ja mis üle jääb, läheb jagamisele.
Teiseks, miks saab üks inimene loa ühele võrgule? Teab ju mereäärne lapski, et ühe võrguga merele minna pole mõtet. Tavainimesel on raske mõista väidet, et võrk on kutselise kaluri töövahend. Üks võimalus oleks siduda võrkude arv paadiga – ehk siis näiteks ühele paadile 3 võrku. Kui aga naabrimees tahab ka minu paati kasutada? No käib siis merel, kui mina ei soovi minna. Tundub siiski sedaviisi, et inimesel, kes elab mere ääres ja on huvitatud merel käimisest, on ka olemas oma paat.
Kolmandaks, praegu peab iga võrguloa omanik panema oma võrgu ise merre ja ise ka välja võtma, nii et kui pere peale on kolm võrku, peab ka paadis olema kolm inimest. Kellele ja milleks selline seadus?
Neljandaks, miks ei võiks võrguluba anda välja nagu spinninguluba – tahan puhkuse ajal merel käia ja selleks ajaks ka loa võtan (neid võiks nimetada näiteks „ajutised load“). Seda võiksid kasutada suvilaomanikud, kes ei ole oma elukohana registreerinud kohalikku valda, kuid omavad paati ja kinnistut mere ääres. Samas – kui võrguloa omanikul ei ole mereäärset kinnistut, saab ta veele minna ainult avalikest sadamatest, mujalt puudub ligipääs.
On selline tunne, et lubade väljastamisel on eelistatud olukorras need, kes võtavad loa aastaks – ehk siis maksavad ka nende kuude eest, milledel merel käimine on füüsiliselt võimatu. Riigile kahtlemata kasulik, aga kodaniku suhtes siiski ebaõiglane.
Viiendaks, kuidas üleüldse toimub väljastatavate lubade arvu määramine? On sellel ka mingisugust teaduslikku põhjendust või on kellegi pastakast väljaimetud mõttetu number? Kuidas see arv jaguneb Harjumaa piirkondade vahel või ei olegi jagunemisel alust, lihtsalt, kes ees, see mees?
Paraku ei saanud küsimused oodatud vastuseid, vaid jäid jällegi õhku rippuma. Ja kuuldu põhjal jäi hinge halb tunne, justkui hobikalur oleks põhiline süüdlane meie kalavarude drastilises kahanemises – et ei kasvata kalamaime, ei puhasta jõesuudmeid ja püüab valimatult välja kõik, mis meres liigub. Ning lisaks sellele püüab riiki petta, jättes oma saagist saadud tulu eest maksud maksmata ja on alusetult pretensioonikas.
