Kuusalu riigigümnaasium – riikliku hariduspoliitika kibe vili

974

enn
ENN KIRSMAN, Kuusalu vallavolikogu liige

Märtsikuiste otsustega sulges volikogu 2014. aastast Kolga koolis gümnaasiumiklassid ja tegi ettepaneku asutada Kuusallu riigigümnaasium. Esimese põhjustas Kolga gümnaasiumi osa õpilaste arvu langus, mis muudab selle pidamise üle jõu käivaks. Teise aga haridusministeeriumi asekantsleri Kalle Küttise Kuusalu koolis öeldud mõte, et Ida-Harjus peaks olema oma riigigümnaasium.

Arutasime Ott Sandrakuga neid otsuseid ja leidsime, et tegu on ebamugavate kuid möödapääsmatutega. Kolga kooli patriootidena soovinuks me selle jätkamist senisel kujul, kuid toimunud arengute tõttu, oli saabunud hetk, kus kiire lõpp oli kõigi jaoks parem lahendus kui lõputu „õudus“.

Olles aastaid vallavõimu juures, kuid mitte otsesed teostajad, püüdsime leida võimulolijate vigu või tegemata jätmisi, mis viisid kooli praegusesse seisukorda. Tõdesime, et ei suuda leida midagi, mida ise oleksime teinud põhimõtteliselt teisiti. Pisiasjades kindlasti, kuid viimastel valitsemisperioodidel pole valla koolikorralduses tehtud (või tegemata jäetud) otsuseid, mille tagajärg olnuks Kolga kooli hääbumine.

Miks õpilaste arv niimoodi väheneb? Järeldasime, et see on riikliku poliitika vili, mida Kolgas ja paljudes maakoolides üle Eesti maitstakse. Varsti juba 10 aastat on väljastatud signaale, et Eestis on liiga palju erineva „kvaliteediga“ koole ning „kvaliteedi“ tõstmiseks tuleb gümnaasiumivõrku korrastada.

Lapsed ja vanemad said sõnumist aru nii, et väiksematel koolidel pole pikka „pidu“ ning kindlam on kooliteed jätkata suures koolis. Nii ongi maakoolid tühjenenud õpilastest kiiremini, kui ennustas demograafiline lehter, mis tekkis sündide arvus 1990ndate aastate keskel. Sellel ajal sündimata jäänud lapsed on need, kes peaksid lähiaastatel hakkama gümnaasiumi lõpetama.

Sama on märganud ka ministeerium ja käivitanud riigikoolide asutamise, et päästa maakondades, mis veel päästa on. Projekti vundamendiks on kaks eeldust: Igasse maakonda peab jääma vähemalt üks gümnaasiumiharidust võimaldav (riigi)gümnaasium; teiseks – väljaspool maakonnalinnu asuvad koolid võivad riigigümnaasiumi staatusele pretendeerida juhul, kui neis õpib vähemalt 252 õpilast. Keskustest eemal tegutsevaid koole lubatakse riiklikult sulgema mitte hakata. Need otsused jäetakse koolipidajate teha.

Kuidas kuulevad sõnumit aga väiksemate koolide õpilased ja vanemad? Kardan, et samuti nagu eelmist: „Kui gümnaasium ei asu maakonnakeskuses ja selles õpib vähem kui 252 last, pole sellel koolil perspektiivi, seda ähvardab sulgemine ning targem on laps pärast põhikooli lõppu suunata maakonnakeskusesse riigigümnaasiumisse või kui võimalus on, siis ikka Tallinnasse või Tartusse.“

Praegune arvutus näitab, et kui liita kokku kõik Kuusalu, Kolga, Loksa, Kehra, Kallavere, Loo ja Võsu koolide gümnaasiumisse astuvate laste arvud, jääb ikkagi „natuke“ 252 puudu. Reaalsus on ilmselt veelgi tumedam. Vaevalt õnnestub meil kõigi nende koolide lõpetajad Kuusallu õppima meelitada.

Tahan olla optimist ja loota, et kiiresti revideeritakse riigikoolide asutamise põhimõtteid ning sõnastatakse aktsepteeritavad „erisused“. Olles realist, ei looda ma väga sellele riigigümnaasiumile. Kuusalu volikogu peab vanemate ja ka Kuusalu keskkooli õpetajatele kindlustunde tagamiseks võtma vastu otsuse, millega garanteerib gümnaasiumi jätkumiseks vajaliku vallapoolse rahalise toe vähemalt aastani 2020. Ainult nii kindlustame lähiaastatel Kuusalus gümnaasiumiklasside säilimise.