Kuue päevaga läbisid 64 aerutajat ligi 130 kilomeetrit, retke jooksul oli merel ka üks ümberminek.
PIRET LEE Kaberlast ja ARGO AUG Pärispealt Tammispea rannas pärast õnnelikult lõppenud ümberminekut.
Kui Mohnilt tulnud süstad reedel Turbuneeme rannas paistma hakkasid, ootasid Linda Metsaorg Eru Lahe Rannarahvaseltsist ning kaks uut matkaseltskonnaga ühinejat juba süstasõitjaid. Ajagraafikust oldi maas ligi kaks tundi.
„Jäime Mohnile kauemaks. Enamik polnud seal käinud. Poolkohalik professionaalne giid Maie Itse oli juhuslikult saarel ja tahtis meile rääkida ning kuulasime hea meelega,“ jutustas korraldaja Enn Kirsman MTÜst Aita Naabrit.
Süstadel saabusid nii Kuusalu valla ja Loksa linna kui ka Tapa, Vihula ja Kadrina valla matkajad. See oli nende neljas päev. Matk oli korraldatud omavahelise koostöö edenduseks ja turismivõimalustega tutvumiseks. Süstadel alustati retke Valklast 19. juulil, matk lõppes 24. juulil Toolses.
Reimann Retked juht Mart Reimann sõnas, et selliste matkade käigus muutub palju ning hiljem tuleb lihtsalt mõnes kohas põgusamalt olla või täitsa vahele jätta. Seekordset retke oli eriti keeruline korraldada, kuna osavõtjad muutusid – peatuspaikades oli erinev hulk lahkujaid ning juurdetulijaid. Kui kaheses süstas jäi üks koht tühjaks, tuli süst ühekohalise vastu vahetada. Üldiselt oli korraga merel kümmekond süsta ehk paarkümmend inimest.
Kuigi toidupaus oli esialgu plaanis Tammispeal, lasti reedel tuua Kuivoja toitlustajatel söök Turbuneeme. Einestati samal ajal, kui Linda Metsaorg tutvustas Turbuneemet ning Eru Rannarahva Seltsi tegemisi. Samamoodi oli kohalik jutustaja olnud ka eelnevates peatuspunktides – Pedassaarel, Tsitres, Kolga-Aablas, Jumindal, Tapurlas, Haras, Pärispeal, Viinistul ja Mohnil.
Toitlustuse eest hoolitses Loksa kandis Kuivoja puhkekeskus, Kuusalu kandis OÜ Maxiteam ja Veiko Väitsa grillpaat, Juminda poolsaarel MerMeri kodurestoran.
„Tahtsime võimalikult paljudele anda võimaluse end presenteerida ja ka veidi raha teenida,“ selgitas Enn Kirsman.
Kõhud täidetud ning mõnede matkajate vahetus tehtud, seati suund Turbuneemest Tammispea poole.
Müts ja prillid merepõhjas
Ootamata sellise elamuse osaliseks saada, õnnestus Sõnumitooja ajakirjanikul sõita süstaga üle lahe Tammispeale ning näha ümber läinud süsta päästeoperatsiooni. Mart Reimanniga samas süstas, sööstsime esimesena ümberminejatele appi. Reimann Retkede juht selgitas rahulikult vees hulpijaile, mida teha. Ta juhendas nad süsta tagumise osa juurde, kus tuli tugevalt süstale vajutada, et esimene osa õhku tõuseks. Mart Reimann, tõstis esiotsa ja keeras süsta ümber. Kuna esimesel korral jäi üsna palju vett sisse, korrati seda.
„Vesi oli soe, seega sai uuesti teha, et ei peaks pärast nii palju vett välja pumpama. Külmaga tuleb inimesed ruttu veest välja saada,“ selgitas ta.
Oli näha, et süstas olnud Piret Lee Kaberla külast oli osalenud matkale eelnenud treeningpäeval – pärast ümberminekut haaras ta esimese asjana aerud kaasa ning teadis ka, kuidas on õige süsta tagasi ronida.
„Eks me liikusime kiiremini eest ära, jäime passima ja nii see laine meid ümber lõigi,“ kommenteeris ümberminekut Argo Aug Pärispealt.
Ta ütles, et kuigi oli veel all paar sekundit, tundus see hirmus pikk aeg. Temale jäid päikseprillid pähe ning ka plätud korjati veest üles. Piret Lee müts ja prillid aga kadusid veepõhja.
Õnnetuse osalised naersid, et olid just enne ümberminekut arutanud, miks neile kõige kiirem ja seega ka ebastabiilsem süst anti, kas taheti, et nad läheks ümber.
Mart Reimann ütles et hooajas läheb ümber keskmiselt 3 süsta 1000st ehk kuus inimest ning tavaliselt on viis neist mehed. Põhjuseid on mitu: esiteks on meestel suurem raskus ülakehas, naistel puusadel, mistõttu on naiste süst stabiilsem, teiseks on mehed tihti uljamad.
Igatahes jäid kõik terveks ning elamus lisas retkele vürtsi – Tammispea randa jõudes oli, millest muljetada.
Tammispeal suunduti kohaliku kunstniku Aivar Simsoni koju. Seaküla Simson tutvustas nii nooruspõlves tehtud karasid kui ka praegu koos Tammispea elaniku Paul Männiga käsilolevat projekti – Nikolai von Glehni üleelusuuruses kuju. Ausamba sõrestik oli saviga kaetud, sellest valmib vorm, mille järgi valatakse Glehni pronkskuju.
Tammispealt suunduti Käsmu, see teekond oli retke pikim – 11 kilomeetrit vastu tuult ja lainet. Laupäeval liiguti Käsmust Älvi saarele, Vergisse ja Altjale, pühapäeval, retke viimasel päeval käidi Vainupeal, Eismal, Rutjal ja Toolses.
Positiivsed muljed
Enn Kirsman ütles, et turismiettevõtjaid oli rohkem matka alguspäevadel, nädalavahetuse liginedes jäi neid vähemaks: „Projekti kavandades oli suurem ootus kaasata rohkem ettevõtjaid, kuid neil on praegu kõige kuumem hooaeg, et raha teenida.“
Ta lisas: „Rändame põhjaranniku turismimagneteid mööda. Leaderi idee pole viia meie inimesi Itaaliasse, Tšehhi või Norrasse, vaid pigem suunata raha siia, et nad saaks kodukohas meelelahutust ja tööd. Pundis on kõik aktiivsed inimesed. Näevad kohti, tekivad ideed ja tulevad oma külalistega samuti siia. Anname väikse panuse kohalikku turismi.“
Mitme omavalitsuse ühisretke korralduseks saadi Leader-programmist 23 134,50 eurot, projekti kogumaksumuseks kujuneb 25 705 eurot.
Sagadi loodusretkede juht Peeter Hussar on aastakümneid tutvustanud Lahemaa kohti. Ta oli rõõmus, et sai kuulda kohalike elanike lugusid: „Hästi mõnus, et inimesed rääkisid oma õue peal jutte, mida mina professionaalina ei teadnud. Huviga noppisin välja, millega järgmine kord oma lugusid elavamaks muuta.“
Peeter Hussar arvas ka, et ühine matkamine aitab omavahelist koostööd arendada paremini kui tavalised koosistumised: „Me ei saa ainult nägupidi
tuttavaks, vaid teeme koos midagi ära ja see on emotsionaalselt mõnus.“
HOLi tegevdirektor Aarne Rentik ütles, et tuli vaatama, mis külades tegelikult tehakse: „Ega muidu Harjumaad tundma õpi, kui risti-põiki läbi ei käi.“
Ta sõnas, et iga päev pole võimalust mere pealt huvitavatesse kohtadesse sisse põigata: „Ma ei teadnud, et Tsitre mõis oli Kolga suvemõis. Pärispea külaseltsi kohta nägin, et nad kaasavad külainimesed tegevusse, on hea infovahetus külarahva ja vallavalitsusega. Minu jaoks on kõige olulisem kuulda, kuidas asjad tegelikult on. Järgmisel korral võiks teha Harjumaal jalgrattamatka, kaasata vallajuhid, volikoguliikmed ja ettevõtjad.“
Süstadel liikumine talle meeldis: „Oli paras aerutada 10 kilomeetrit korraga, see ei käi kellelegi üle jõu. Tore, et seltskond vahetus.“
Piret Lee Kaberlast ütles, et talle meeldis kuulda küladest, millest enne palju ei teadnud. Tema jaoks oli pärl Mohni.
„Kes kodudes on, ei oska ette kujutada, millest ilma jäävad,“ lausus ta.
Loksa linnavolikogu liige Andres Kaarman sõitis kaasa retke esimesed neli päeva. Nagu paljud 60st osalejast, luges ka tema matka kohta Facebookist. Kuna tal oli puhkus, otsustas ettevõtmises kaasa lüüa.
„Igas kohas olid huvitavad ekskursioonid, programm oli tasakaalus. Seltskond oli hea, sain palju uusi sõpru-tuttavaid. Üllatav oli, et olen siinkandis kaua elanud, aga sain Tsitre, Juminda, Pärispea ja teiste paikade kohta teada ajalugu, mida varem ei teadnud.“
Vahur Leemets Tapa vallavalitsusest tuli matkale enda süstaga.
„Selline koostööarendamine on reaalne. Kui on mingi seminar, siis kõik justkui kuulavad, aga kedagi tegelikult ei huvita. Siin saavad inimesed päriselt tuttavaks. Kui tahad kuskile tulla, on ees inimene, kellelt saab infot küsida ja abi paluda,“ kiitis ta ettevõtmist.
Mart Reimann tõdes, et kuigi Kuusalu on kõige pikema rannajoonega vald, ei osata mere võimalusi ära kasutada ning räägitakse sellest vaid seoses kalapüügiga. Matka eesmärk oli tema sõnul ka viia külarahvas merele ning näidata, mida seal teha saab.
Aadressil http://paadiretk.wordpress.com on Enn Kirsmani süstamatkablogi, kust saab lugeda sissekandeid iga retkepäeva kohta ning vaadata pilte ja teekonda kaardil.
