Hukkunud sõjaväelendurite mälestusüritus oli Järvi järvede ääres taastatud Lendurite kivi juures 22. korda.
Kuusalu Muinsuskaitse Selts hoiab au sees 1941. aastal Suru küla metsades Järvi järvede läheduses hukkunud Eesti sõjaväelendurite mälestust. Igal suvel minnakse juulikuu esimeses pooles laupäeval Järvi järvede äärde, kus hukkumispaika pandud kivile on kinnitatud mälestustahvel. Lendurite mälestuskivi paigaldati esmakordselt 1942. aastal, siis lõhuti, uuesti avati tahvel endises asukohas 1994. aastal.
Ka tänavusel mälestusüritusel, mis oli eelmisel laupäeval, 16. juulil, sai sõit alguse Kiiu torni juurest. Esmalt sõideti Aruhärma tallu, kus on mälestuskivi Nõukogude armeesse võtmise eest end peitnud lendurite ja nende perede aitamise pärast mõrvatud Hans ja Marie Oskarile.
Mälestuspäeva juhatas EELK Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja Jaanus Jalakas. Esmalt sai Lendurite kivi juures sõna Eesti õhuväe kolonelleitnant Fredi Karu. 1941. aasta sündmusi meenutas veteran-lendur Hendrik Arro Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühendusest. Kuusalu Muinsuskaitse Seltsi nimel kõneles juhatuse esimees Sulev Valdmaa. Veel võttis sõna Loksa linnapea Värner Lootsmann, kes osales mälestuspäeval esimest korda – Loksa linn oli tänavuse ürituse ainus sponsor.
Kohal oli traditsiooniliselt muinsuskaitse seltsi liige Ester Kurg-Rajasalu, kes on Lendurite kivi taastamise eestvedaja ning mälestuspäevade korraldaja.
Sulev Valdmaa rääkis Sõnumitoojale, et seni on mälestuspäeva läbiviimist toetanud Kuusalu vald kuni saja euroga. Sel kevadel taotles Kuusalu Muinsuskaitse Selts vallalt 120 eurot, ent volikogu kultuuri- ja spordikomisjoni antud hindepunktide järgi jäi taotlus pingereas tahapoole ning ei saanud rahastust.
Toetus tuli Loksa linnalt – 250 eurot. See võimaldas trükkida värvilised laululehed, kostitada osalenuid supiga ning raha jäi ka järgmiseks korraks.
Sulev Valdmaa: „Kindralitest oli laupäeval kohal Vello Loemaa. Ta kiitis, võluv on, et Järvi järvede ääres toimuval mälestuspäeval ei ole PR-tegelasi, kes toimetaks ja turundaks, tullakse lihtsalt kohale. Nimeliselt me kedagi ei kutsu, tulevad need, kes oluliseks peavad. Seekord oli meil 75 laululehte, neist 50 said jagatud. Ester Kurg-Rajasalu veebruarikuus tavaliselt helistab mulle, teatab toimumispäeva ja palub, kas leiaksime ürituseks rahastust.“
