Kuu­sa­lu ale­vi­ku met­sa kait­seks

EE­VA KAUN,
Kuu­sa­lu ela­nik

Mi­nu va­nae­ma os­tis Kuu­sal­lu Ra­hu tä­na­va­le ma­ja 1978. aas­tal. Tol ajal oli see väi­ke ro­he­li­ne su­vi­la, ümb­rit­se­tud ai­nult met­sast. Hom­mi­kul võis hoo­vil ko­ha­ta põt­ra või mets­kit­se, re­ba­seid, mets­si­gu, ora­vaid ja muid väik­se­maid loo­mi. Sü­gi­sõh­tu­tel sai pi­me­dust noa­ga lõi­ga­ta, mei­le ei paist­nud ühe­gi ma­ja val­gus.

Nüüd, 2018. aas­ta al­gu­ses, on meie ma­ja ümb­rit­se­tud kü­last. Kuu­sa­lu ale­vik on meid al­la nee­la­nud. Suu­red maa-alad, mis ku­na­gi kuu­lu­sid vaid paa­ri­le pe­re­kon­na­le, on nii väi­kes­teks tük­ki­deks ja­ga­tud, et krun­ti­de va­he­le ei ma­hu pa­ber­i­leht­ki. Õh­tul hoo­vi täh­ti vaa­ta­ma min­nes pee­gel­du­vad mei­le vas­tu ai­nult naab­ri­te tu­led.

See on hea näi­de sel­li­sest „uuen­du­sest” ja „laie­ne­mi­sest”, mil­le ta­ga­jär­ge­de­ga meie pe­re on vii­ma­sed paar aas­ta­küm­met pi­da­nud ko­ha­ne­ma. Ja see on vä­ga va­lus.

Kõi­ge pet­tu­must­val­mis­ta­vam as­jao­lu Kuu­sa­lu val­la üldp­la­nee­rin­gu es­kii­si vaa­da­tes, aga eri­ti lu­ge­des Rai­vo Tab­ri Ar­hi­tek­tuu­ri­bü­roo mõt­teid, on see, kui hoo­li­ma­tult on joo­ned kaar­di­le tõm­ma­tud. Pro­jek­tee­ri­jad joo­nis­ta­vad ka­he­di­men­sioo­ni­li­se kaar­di, kus maa on su­va­li­selt ja­ga­tud kol­las­teks, lil­la­deks ja pu­nas­teks lai­ku­deks mõt­le­ma­ta, et sel­le kaar­di ta­ga on pä­ris elu, pä­ris ini­me­sed ja kol­me­di­men­sioo­ni­li­ne maailm.

Ma üt­len „hoo­le­tult“, sest mi­da muud saab öel­da Sõ­nu­mi­too­jas il­mu­nud joo­ni­se koh­ta, kus on ma­ha kriip­su­ta­tud umb­kau­du 60 hek­ta­rit met­sa ja ase­me­le on la­ja­ta­tud kor­te­re­la­mud ja lao­hoo­ned (pin­da­la mõõt­mi­seks on ka­su­ta­tud met­sa­por­taa­li).

Nüüd, 2018. aas­tal, kus ini­me­sed muu­tu­vad jär­jest kesk­kon­na­tead­li­ku­maks, peak­sid pro­jek­tid ole­ma loo­dustsääst­vad, in­no­vaa­ti­li­sed ja tu­le­vi­ku suu­na­tud. Laie­ne­mi­ne ja uuen­dus peak­sid võt­ma ale­vi­ku ja val­la ka­su­tus­kõlb­ma­tud nii­ni­me­ta­tud sur­nud piir­kon­nad ja muut­ma need piir­kon­nad ka­su­li­kuks ja ela­vaks. Ja mit­te võt­ma ela­vad piir­kon­nad ja nad väl­ja su­re­ta­ma. Sest just se­da met­sa asen­da­mi­ne ela­mu- ja äri­ra­joo­ni­ga tä­hen­dab.

Ja lõ­pe­tu­seks üt­len ma tei­le veel mi­da­gi. Kui mei­le sõb­rad kül­la tu­le­vad, eri­ti kui nad tu­le­vad vä­lis­maalt, mit­te kee­gi nen­dest ei kõn­ni Kuu­sa­lu ale­vik­ku elu­ma­ju vaa­ta­ma. Nad lä­he­vad ai­nult ja ai­nult met­sa. Sest see on ai­nus väär­tus, mis Kuu­sa­lus on. Või­ma­lik, et see on ai­nus käe­ga kat­su­tav ja igaü­he­le kät­te­saa­dav väär­tus, mis Ees­tis on.

Met­sad ei ole ühe ge­ne­rat­sioo­ni omand ja me ei tea, mis on nen­de puu­de ja met­sa­de hind 30 aas­ta pä­rast. Ja hind ei ole ai­nult ra­ha, vaid ka see, kui ini­mes­tel on koht, ku­hu min­na tä­his­tae­vast vaa­ta­ma.

Kut­sun üles kõi­ki Kuu­sa­lu ela­nik­ke aval­da­ma oma ar­va­must Kuu­sa­lu val­la üldp­la­nee­rin­gu es­kii­si suh­tes, sest vai­ki­mi­ne tä­hen­dab nõu­so­le­kut. Ar­va­must saab aval­da­da 15. jaa­nua­ri­ni.