Kuidas valmistuda sõjaks

1020

mati
MATI RAIDMA, Riigikaitsekomisjoni esimees, Reformierakond

Si vis pacem, para bellum – Tahad rahu, valmistu sõjaks. Sellist nõu andis Rooma kindral Flavius Vegetius Renatus enam kui 1600 aastat tagasi. Aktuaalne on see mõte täna NATOsse kuuluvas Eestiski.

Laias laastus on inimesed, kes ühel või teisel määral Eesti riigikaitse pärast südant valutavad või sellega otseselt tegelevad, jagunenud kahte koolkonda.
Jagunemine on toimunud keskse küsimuse püstitamisel – miks me seda teeme. Ühed hoiavad kinni tarkuseterast, et vale on küsida, kas Eesti kunagi sõjatandriks muutub, õige küsimus on „millal“ ning kas me jõuame selleks ajaks meie kaitsevõime valmis. Teised lähtuvad teadmisest, et mida paremini sa ennast riiki kaitsma valmistad, seda ebatõenäolisem on, et seda vaja läheb, kusjuures valmistumine hõlmab nii kodu kui muud maailma.

Kuigi tegevused on suhteliselt sarnased ja koostöögi enamalt jaolt sujub, tekib aeg ajalt siiski põhiküsimuse erinevast püstitusest omavahelisi arusaamatusi ning vahel vastasseisegi. Siiralt loodan, et eksin, kui väidan, et nn „millal“ koolkonna esindajad on hakanud kärsituks muutuma. Sellise kärsituse hind võib aga olla liiga kõrge. „Millal“ koolkonnale on suhteliselt arusaamatu, miks Eesti on rahvusvahelistel kriisi­operatsioonidel aktiivne, kui siis ehk väljaõppe pärast.
Samuti ei peeta muid kriitilisi valdkondi, näiteks nn kübersõdalasi kuigi omadeks. Hinnas on pigem traditsiooniline lähenemine – vaenlasega tuleb kokku minna rinnutsi ja kui häda käes, siis metsa.

Täna, kus riigiti erineb arusaam julgeolekust ja seda ähvardavatest ohtudest, hägustuvad piirid sisejulgeoleku ja riigikaitse, omavastutuse ja kollektiivse julgeoleku vahel, on konfliktide ja kriiside lahendamise muutunud.

Eesti korrigeeris paar aastat tagasi õigeaegselt oma julgeolekupoliitika aluseid ning täna on valmimas sellelt pinnalt omakorda laiapõhjaline riigikaitse strateegia. Kevadel alustanud valitsuse koalitsioonileping Reformierakonna ja IRL vahel paneb sellele aluse ning ajaraami.

Piisavalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte kriisitõdedest – kriisiajal toimivad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad ka igapäevases elus. Kunstlikult vaid kriisi (sh ka sõja-) ajaks loodavad juhtimis- ja koordineerimisstruktuurid  ei hakka lihtsalt tööle. Kriisiajaks erinevatele eksisteerivatele  institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib.

Nii peamegi täna vaatama, kuidas erinevates Eesti põhiseaduslikku korda ja iseseisvust ohustavates situatsioonides (kaasa arvatud sõjaseisukorra väljakuulutamisel) jaotuvad kaitseväe juhataja, ministrite, peaministri, presidendi ning riigikogu ülesanded ning vastutus ja millal ning kellel me peame nende tavaõigusi laiendama.

Kindlasti on oluline, mitu lennukit, tanki ja kahurit meil on ja kui aktiivsed me oleme rahvusvahelistel operatsioonidel, kuid julgen samas väita, et eelpool kirjeldatu on Eesti iseseisvuse hoidmiseks sama tähtis ja vajalik.

Samuti tõdeme, et Eesti riigi kaitsmine on meie ühisväärtus, -hüve ning -vastutus. Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on oluline roll julgeoleku ja turvatunde edendamisel. Riigikaitse oluline eeldus on aga kodanike kaitsetahe ja armastus oma riigi vastu, mida tuleb kasvatada iga päev.