Kuidas teha tasa kaotatud aeg?

1597

Tiina Kangro,
IRL

Paar aastat tagasi, kui tutvustati uut inimarengu aruannet, võtsid meie tipppoliitikud Eesti olukorra kokku umbes nii: riik on meil edukas ja tubli, aga vaat need inimesed pole oma ülesannetega hakkama saanud. Jutt käis sellest, et Eesti on arenenud riikidest jätkuvalt maas kõigi näitajate osas, mida saab kokku võtta sõnaga „elukvaliteet“. Meie inimeste tervis on kehvake, eluiga lühike, toimetulekuga seotud mured suured ja üldine rahul­olu eluga madal.
Vaid paar nädalat hiljem nimetas Eestit kõige kauem juhtinud partei tollane esimees Andrus Ansip sedasama aruannet ülistuslauluks Reformierakonnale.
Nii ongi taasiseseisvunud Eestis tegeletud majanduse ja riigi arendamisega, mille kõrval on täielikult unustatud, et hoolt vajavad ka inimesed. On arvatud, et küll nemad saavad ise hakkama, milleks nende peale kulutada.
Nüüd aga oleme silmitsi faktiga, et rahvas lahkub, meil on ülemäära palju puude ja töövõimetusega inimesi, tervise kaotanud inimesi,  vaesuses  vaevlevaid  ja  sotsiaalsesse „eksiili“ sattunud inimesi, näiteks omastehooldajaid. Mida kaugemale linnadest, seda rohkem neid on. Sellestsamast hooldamata inimvarast on aga aastatega saanud pidur nii majandusele kui riigi jätkusuutlikkusele. Mida ikka hakata peale majanduse või riigiga, kui pole enam neid, kes sellest rõõmu saaksid tunda?
Mida siis nüüd ette võtta? Kuidas teha tasa kaotatud aastad? Just vastused neile küsimustele peaksid saama otsustavaks seekordsetel valimistel.
Puudega inimeste ja omastehooldajate esindajad püüdsid elust endast pärit lahendusi pakkuda juba töövõimereformi ümber tekkinud võitluste käigus. Et kaasame kõigepealt kõrvalelükatud inimesed ühiskonnaellu ja siis vaatame juba pealt, kuidas nad ise oma probleemid lahendavad ja ka tööle lähevad. Valitsevad poliitikud ajasid aga oma rahajutte edasi ega tahtnud inimesi kuulata.
Meil on aga edasi vaja minna just talupojatarkusega. Eesti ei saa kunagi nii rikkaks, et panna kõik väetid vati sisse elama. Järelikult tuleb küsida inimestelt, kuidas nad ennast päästaksid ja kuidas riik saaks sellele kaasa aidata. Selleks on aga riiki juhtima vaja inimesi, kes ei arva, et nad on jumalad ja kes on päriselu ja inimlike probleemidega kursis.