Ainult reformitahtest ei piisa!

2002
KAJAR LEMBER, SDE aseesimees
KAJAR LEMBER,
SDE aseesimees

Haldusreformi erimeelsused on sama paratamatud, nagu pole võimalik keeta ühes pajas kõikidele ühtemoodi maitsvat putru.
Haldusreformi eelnõu seletuskiri on nii ülesehituselt kui sisult päris korralik ja arusaadav. Samas markeerib seletuskiri oluliselt rohkem kui seaduse tekst. Nüüd tuleb tegijaid aidata ja lisada eelnõusse punkte, mida sealpole, kuid peavad reformi osaks saama.
Omavalitsuse toimimise võtmeküsimus on kohaliku tasandi õigus ja võimekus ise elu korraldada ehk kas on võimalik langetada otsuseid, kas on vahendid nende elluviimiseks. Eestis on kujunenud justkui kolmetasandiline riigi toimimise mudel: riik, maakond, omavalitsus, kusjuures esimene rahastab nii teist kui ka suures osas kolmandat, pannes seejuures 2. tasandi juhtimise ise paika.
Ajapikku on maakondliku tasandi roll vähenenud. Maakondliku arengu juhtija ja  kolmanda tasandi koostöövedur on muutunud pigem riigi tasandi vasalliks ning kohaliku tasandi järelevaatajaks. Mingis mõttes on see olnud loomulik areng, eriti kui   vaadata demograafilisi muudatusi. Seega oleme jõudnud patiseisu ning muutuste soovi ja reformitahet on kuulda ning tunda igalt poolt.
Jätaks kõrvale küsimuse, kas 5000 inimese põhine sundliitmine on mõistlik või mitte ja keskenduks olemasolevale eelnõule, siis ei leia ma sealt kahte põhilist asja. Puudu on nii suurenevate omavalitsuste tulevane rahastamismudel kui koostöö seadustamine. Vahet pole, kas maakonna piiresse jääb 3 või 13 valda ja linna, koostööd tuleb ikka teha. Olgu ühisprojekt planeeringute läbiviimine, bussiliikluse või laulupeo korraldamine.
Paraku ei anna eelnõu ühinenud omavalitsusele per capita ega ka per ruutmeeter juurde ühtegi eurot. Üks omavalitsusjuht ütles tabavalt, et ministeeriumist vaadates on 5000 number tabelis või mõne tegelase kõnepruugis ka kliendid. Alt vaadates on kõik need 5000 aga inimesed, meie kodanikud. Ühinemine vajab lisaks ilusale sõnadevoolule rohkem sisu. Vallavanemate eripreemiad ning ühekordsed  ühinemistoetused on toredad, kuid arenguperspektiivi kontekstis pseudoteemad.
Tuleb liikuda omavalitsuste iseseisvama tulubaasi suunas! Õige loosung, aga kus on konkreetsed ettepanekud?  Näiteks omavalitsuste tulumaksuprotsendi taastamine kriisieelsele tasemele? Kohalike teede võrdne rahastamine riigi omadega? Räägitud on ka mõne protsendi käibemaksu või ettevõtete tulumaksu lisamisest otse omavalitsuste eelarvetesse, et neil oleks suurem huvi ettevõtteid toetada? Majutatute arvust tulenev turismimaks? Arvan, et meie maksuametil on suurepärane võimekus maksuerisuste haldamiseks, kuid neid lihtsalt ei tehta, sest valitsuse juhterakonna meelest on igasugused erisused pahad.
On õige, et üle 5000 elanikuga omavalitsused tulevad keskmiselt paremini toime. See keskmine tuleb aga suuresti kokku keskuslinnade ja Tallinna lähivaldade näitajatest, kus maksutulu elaniku kohta on kolmandiku võrra suurem, kui kokkuklopsitud uutel 5000 elanikuga maavaldadel.
Praegu jäävad reformi eesmärgid täitmata ja paljud praeguse olukorra hädad ja ohud süvenevad. Tulemus on ääremaastumise kiirenemine ja rahva suurem võõrandumine võimust.
See ei tähenda, nagu ei tasuks eelnõuga edasi liikuda. Ikka liigume, aga palun kuulame ära ka kõrvalt tulevad arvamused ega viska prügikasti kõike seda, mis on aastatega välja kujunenud.
Kuidagi ei tahaks, et haldusreformi tabaks kooseluseaduse saatus, mille rakendamine on ka pärast seaduse vastuvõtmist ülimalt keeruline. Vahe on küll selles, et teise kasutamine on rangelt vabatahtlik.