Kui sõ­nad ja teod lä­he­vad lah­ku

124
Kuusalu vald

MAR­GUS SOOM, Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu esi­mees

Kuu­sa­lu vo­li­ko­gu prae­gu­se koos­sei­su peaae­gu pool­tel vo­li­ni­kel puu­dub eel­nev ko­ge­mus ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se töös. Võiks eel­da­da, et värs­ke­mal ja sel­ge­mal pil­gul on te­ra­vam vaa­de ko­gu­kon­na va­ja­dus­te­le. Kuid ei. Li­gi aas­ta kut­sus Va­li­mis­liit Üks Kuu­sa­lu Vald kor­da­möö­da „tant­su­le“ kõi­ki vo­li­ko­gus esin­da­tud po­lii­ti­li­si jõu­de. Kuid koos­tööks ei läi­nud.

Al­les möö­du­nud aas­ta lõ­pus sõl­mi­sid suur­te po­lii­ti­lis­te ko­ge­mus­te­ga va­li­mis­liit Ühi­ne Ko­du, Kes­ke­ra­kond ja Re­for­mie­ra­kond töö­ta­va ja toi­mi­va koa­lit­sioo­ni­le­pin­gu, mis an­nab va­li­ja­te­le kind­lu­se, et nei­le an­tud lu­ba­du­sed saa­vad täi­de­tud.

Miks eel­ne­valt ei laa­bu­nud koos­töö vo­li­ko­gus? Üks pea­mi­ne põh­jus oli kind­las­ti ebaõn­nes­tu­nud juhi­va­lik. Kuu­sa­lus käis hir­mu­va­lit­se­mi­ne, li­gi poo­led val­laa­met­ni­kest val­lan­da­ti või saa­de­ti väl­ja­tee­ni­tud puh­ku­se­le.

Kuu­sa­lu val­la­va­lit­su­se liik­me, Tal­lin­na Üli­koo­li tea­du­ri Mart Laan­pe­re hin­nan­gul oli no­vemb­ri lõ­pus Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas pee­tud kä­ra­ja­tel pealt­nä­ha mõist­lik ees­märk – idee­de ko­gu­mi­ne ha­ri­du­se aren­gu­ka­va jaoks, kaa­sa­tes kõi­ki ha­ri­dus­vald­kon­nast hu­vi­ta­tud val­la­ko­da­nik­ke.

Te­ge­lik­ku­ses inst­ruee­ri­ti ju­ba eel­ne­valt kõi­ki rüh­ma­töö mo­de­raa­to­reid aru­te­lu kind­las suu­nas oh­ja­ma. Ees­märk oli ko­gu­da toe­tust val­la ha­ri­du­sa­su­tus­te suu­re­ma­le tsent­ra­li­see­ri­mi­se­le, ehk ise­gi ku­ni koo­li­de ühen­da­mi­se­ni väl­ja. See­pea­le loo­bu­sid kaks se­ni nõu­so­le­ku and­nud mo­de­raa­to­rit pa­la­ga­ni kaa­sa te­ge­mast, vii­ma­sel het­kel tu­li nei­le kii­ru­ga lei­da asen­da­jad.

Ka kä­ra­ja­te õh­tul nel­ja töö­rüh­ma et­te­kan­ne­test no­pi­ti mee­le­vald­selt väl­ja just need ideed, mis haa­ku­sid et­te­mää­ra­tud st­se­naa­riu­mi­ga. Kok­ku­võt­te lõp­pe­des vaa­ta­sid pal­jud aru­te­lu­des osa­le­nud nõu­tult saa­lis rin­gi – me rää­ki­si­me ju hoo­pis muust, meie­ga on kaa­sa­mi­se sil­di all ma­ni­pu­lee­ri­tud.

Ka Kol­ga staa­dio­ni üm­be­r-e­hi­tu­sel ee­lis­tas too­na­ne val­la­va­lit­sus kuu­la­ta vaid hää­le­kat koo­li­vä­list vä­he­must ja ig­no­ree­ri­da – ise­gi ava­li­kult nae­ru­vää­ris­ta­da – koo­li­pe­re nõud­mi­si, väi­tes hil­jem kor­du­valt, et teh­tud plaa­nil on ko­ha­li­ku ko­gu­kon­na toe­tus.

Kol­ga koo­li hoo­le­ko­gu esi­mees, et­te­võt­ja Ene Vald­mann kir­jel­dab, et Kol­ga koo­li staa­dio­ni­ga seon­duv sai al­gu­se 11. ap­ril­lil, kui toi­mus koo­s-
o­lek tee­mal Kol­ga koo­li ja Kol­ga piir­kon­na spor­ti­mis­või­ma­lus­te pa­ran­da­mi­ne. Val­lal oli eral­da­tud sel­leks 100 000 eu­rot. Esi­me­sel kok­ku­saa­mi­sel lan­ge­ta­ti üks­meel­ne ot­sus, ar­ves­ta­tak­se koo­li va­ja­du­si ja pro­jek­ti koos­ta­mi­sel läh­tu­tak­se neist. Moo­dus­ta­ti töög­rupp, kel­le üle­san­ne oli pan­na pai­ka läh­teü­le­san­ded pro­jek­ti koos­ta­mi­seks. Toi­mus mi­tu kok­ku­saa­mist.

Pä­rast vii­mast kok­ku­saa­mist va­lit­ses pi­kalt vai­kus, mis­jä­rel lae­kus kõi­gi­le töö­rüh­ma liik­me­te­le post­kas­ti ki­ri koos staa­dio­ni pro­jek­ti­ga. Pro­jekt koos­nes 60meet­ri­sest jook­su­sir­gest, kuntst­mu­ru­ga jalg­pal­li­väl­ja­kust mõõ­tu­de­ga 40×60 meet­rit ning val­gus­tu­sest.

Kõik üle­jää­nud va­rem kok­ku­le­pi­tud pro­jek­ti osad olid mär­gi­tud kui „pers­pek­tiiv­sed”. Kir­ja lõ­pus oli vaid sel­gi­tus: „Nii ot­sus­tas ko­gu­kond”. Vas­tu­seid kir­ja­de­le, kes oli see ko­gu­kond ja ku­hu ka­dus töö­rüh­ma koos­ta­tud pro­jekt, töö­rüh­ma liik­med ei saa­nud­ki. Kõi­ge­le sel­le­le järg­nes veel hulk „ma­dis­ta­mi­si” val­la­va­lit­su­se­ga, et sun­do­lu­kor­ras loo­dud MTÜ Kol­ga Sport saaks või­ma­lu­se an­ne­tu­si ko­gu­des ra­ja­da Kol­ga staa­dio­ni­le jook­su­rin­gi.

Ko­gu see prot­sess pa­ni kind­las­ti pal­jud ahas­ta­ma val­la­ma­jas toi­mu­va as­jaa­ja­mi­se pä­rast ja te­ki­tas sü­ga­vat nör­di­must. Sot­siaal­mee­dias ja aja­kir­jan­du­ses üri­ta­ti aga jät­ta mul­je, et kõik on kõi­ge pa­re­mas kor­ras ja töö­rüh­ma liik­med on liht­salt na­pa­kad maa­kad, kes aja­vad jon­ni.