KATRIN VENE,
Raasiku valla keskkonnaspetsialist
Ohtlikud jäätmed võivad tekkida kõikide tavapäraste tegevuste käigus. Jäätmeid loetakse ohtlikuks siis, kui nad võivad põhjustada õnnetusi varaga, tervisega või olla ohtlikud keskkonnale.
Aia- ja toataimede väetamisel või taimekahjurite hävimisel vedelate preparaatidega jäävad alles pakendid, mis ei saa täiesti kuivaks ja puhtaks – ka need on ohtlikud jäätmed. Mulla hapestamiseks või aluselisemaks muutmiseks kasutatakse keemilisi lahuseid, mille jäägid on samuti ohtlikud. Kui kuiva väetise pakend on täiesti puhtaks raputatud ja kuiv, võib selle panna pakendikonteinerisse. Kui selles on olnud mõni keemiline aine, mida palja käega pigem ei puutuks, tuleb see pakkida lekkekindlasse plastikkotti või -karpi ja anda ära ohtliku jäätmena jäätmejaama või ohtlike jäätmete kogumisringiga.
Ohtliku aine peab kindlasti pakkima nii, et läbi pakendi oleks näha originaalpakendit või kirjutada uue pakendi peale, mis seal sees on. Keegi peab jäätmekäitluskohas suutma otsustada, millega seda ainet kokku panna ei tohi ja töötajad peavad teadma, millised isikukaitsevahendeid pakendi avamisel kasutada. Nii kaitsed kõiki neid, kes Sinu jäätmetega kuni selle ohutuks muutmiseni kokku puutuvad. Klaaspurgid on väga head keemiliste ainete pakendid, sest neile ei tee ka happed ja alused midagi, kuid klaaspurk võib puruneda. Kui aias või kuuris juba on mõni tundmatu klaasanum või on happe-aluse ümberpakendamine klaasist anumasse parajasti parim lahendus, siis peab klaasist anuma kindlasti panema karpi või plastikkasti ning lisama sinna piisavas koguses mõnda imavat materjali – ajalehed, saepuru, turvas. Taas on väga oluline kirjutada välisele pakendile, mis selles on või mis võib olla. Täiesti tundmatu aine korral tuleks panna kirja, kust see on leitud, millena tundub – kas see on pigem veniv seep, õli või vesilahus, lõhnab tugevalt või muud taolist iseloomulikku infot. Kui ohtliku jäätme pakend puruneb ja aine vajab uut pakendit, on soovitav jätta alles ka originaalpakend ja panna see kinnise kilekotiga uue pakendi külge.
Meie kodudesse sattub mitmeid mürgiseid aineid, mis tänapäeval on õnneks väga selgelt märgistatud – eelkõige puhastusvahendid. Ka äädikas ja sooda on ohtlikud, kui on suures koguses vales kohas.
Kodumajapidamises tekkivate mürgiste jäätmete põhiomadus võrreldes tööstuses tekkivatega on nende kogus ja mürgi kangus, professionaalseks kasutamiseks mõeldud koristusvahendid on kontsentreeritumad ja seega ka ohtlikumad, kuigi aine ise on sama.
Teine oluline grupp ohtlikke aineid on kasutamata ja aegunud ravimid, süstlanõelad, pliiatssüstlad, veresuhkru mõõtmisel tekkivad nõelakesed ja muu taoline. Ravimijäätmed saab viia apteeki või oodata nende äraandmiseks ohtlike jäätmete kogumisringi.
Paljudele on üllatuseks, et ka rasv ja õli on ohtlikud jäätmed. Kindlasti ei tohi rasva ega õli valada kanalisatsiooni. Londoni lähedal avastati hiljuti kanalisatsioonist 130 tonni raskune ja 250 meetri pikkune „rasvamägi“, mis koosnes enamasti märgadest lappidest ja rasvast, mis pärineb kosmeetikatoodetest, toidust ja kõigest muust, mida vaid inimeste fantaasia on lubanud kanalisatsiooni visata. Kindlasti ei taha me keegi avastada selliseid õuduseid oma kodu lähedalt. Isegi kui jäätmed ei põhjusta kohe ummistusi, kleepub rasv tasapisi ikka torustikku. Kui rasva-õli on nii vähe, et selle imab endasse paar kuiva lehte köögipaberit, tohib selle visata ka segaolmejäätmete hulka. Kui õlipudel on pooleldi täis või rasva on terve purk, on kindlam anda see üle ohtliku jäätmena.
Lisaks keemiale on ohtlikud ka patareid, akud ja lambipirnid. Patareide ja akude puhul võivad nendega kokku puutuda ka lapsed. Lastele tuleb varakult õpetada, et vana armas telefon või liikuva-häälitseva mänguasja patareid ei sobi tavajäätmete hulka, vaid peavad ootama kinnises karbis üleandmist elektroonilise jäätmena (inglise keeles ilus sõna e-waste). Patareide äraandmise võimalus on ka paljudes kauplustes.
Sageli küsitakse, kuhu siis panna ohtlikud jäätmed. Kuna neid tekib võrdlemisi vähe ja harva ning on tüütud, kui nad vedelevad majapidamises, on lihtsam visata prügikasti. Soovitav on korteriühistus panna hoone keldrisse või trepikotta paar läbipaistvat kasti, kuhu saavad kõik oma ohtlikud jäätmed viia. Siis on hea need paar korda aastas korraga ära viia. Jälgima peab, et jäätmetele ei pääse ligi ei väikelapsed ega lemmikloomad.
Keskkonnainvesteeringute Keskus toetab Eestis maapiirkondades ohtlike jäätmete kogumist. Anija, Raasiku ja Jõelähtme vallavalitsused korraldasid koostöös MTÜ Jäätmehalduskeskusega ühishanke ohtlike jäätmete vedaja-käitleja leidmiseks. Igas vallas korraldatakse neli kogumisringi kodus ja aias tekkivate ohtlike jäätmete tasuta kokku kogumiseks. Raasiku vallas on esimene kogumisring 2. novembril.
Lisaks kogutakse eelregistreerimise alusel kokku asbestijäätmeid – eterniiti. Asbest on purunedes ja tolmuna hingamisteedesse sattudes tervisele väga ohtlik, olles üks kopsuvähi põhjustajaid.