Kolgas on 25 vabatahtlikku päästjat, Raasikul 4

2417

Riigikogu otsusega laienevad nüüd vabatahtlikele tuletõrjujatele samad sotsiaalsed garantiid, mis professionaalsetele päästjatele.

MTÜ Kolga Vabatahtlik Päästeühing juhatuse esimees Jüri Kaljurand selgitab, et riigikogu on seaduse täiendamisega muutnud sõnastust, nüüd on olemas mõiste „vabatahtlik päästja“. Kõige olulisem muudatus on, et vabatahtlikele kehtestati samad sotsiaalsed garantiid, mis on palgalistel päästjatel. Need laienevad nõuetekohase koolituse läbinutele.

Kolgas on koolitusel käinud 25 vabatahtlikku. Nende seas ka 6 autojuhti, kes tegid ära sõidu- ja teooriaeksami ning said alarmsõidukite juhtimise õiguse. Koolitusi rahastab päästeamet.

Samas nendib Jüri Kaljurand, et lisaõigused ei anna vabatahtlikele tulekahju korral suuremaid õigusi ega võimalusi: „Müts maha meie päästekomandode ees. Olen aastaid nende meestega tulekahjudel koos olnud ja seda tööd näinud, vabatahtlikud ei jõua kunagi sellisele tasemele kui profid päästjad. Püüame päästetööd teha oma leivateenimise kõrvalt nii hästi, kui on võimalik, aga proffidega võrdväärselt see ei õnnestu.“

Kui vabatahtlikele antakse käsk, võivad nad sõita võõrale territooriumile ka siis, kui omanik ei luba. Samas põlevasse majja vabatahtlikud päästjad minna ei tohi – puuduvad vastavad vahendid ja ka oskus. Jüri Kaljurand ütleb, et pidevat täiendõpet ja töökogemust saavad palgalised päästjad, ükski vabatahtlik ei suuda sama professionaalselt kustutustöid teha.

„Meie saame proffe hästi aidata ja asendada neid metsa- või kulupõlengutel. Tõsisemate tulekahjude korral suudame kiiresti seada veeliine, tuua paakidega vett juurde, et proffid saaksid ruttu tegutseda.“

Põhimeeskonda kuulub Kolgas kümme meest, neil on kodus päästja täisvarustus – saapad, jakid, kiivrid, kindad. Peale nende ja teiste väljakoolitatud päästjate on alevikus veel kümmekond meest, keda saab vajadusel appi kutsuda.

Jüri Kaljurand lisab, et nüüd on Kolga vabatahtlike seas ka kolm naist, kes läbisid koolituse – Pilleriin Rembel, tema õde Kaisa Rembel ja Hele-Riin Jürgenson.

Komando käsutuses on 6 tuletõrjeautot, neist kolm lahingvalves ehk kohe valmis täispaagiga välja sõitma. Koostöö päästeametiga on sätestatud lepinguga. Põhi- ja paakauto hooldamiseks saab MTÜ päästeameti eelarvest 18 000 krooni aastas. Iga koolitatud päästja pealt maksab riik aastas 250 krooni. Kui komando sõidab päästeameti käsul välja, tasutakse kahe päästja eest 300 krooni tunnitasu.

„Oleme otsustanud, et ei kasuta seda tunnitasu palga väljamaksmiseks, vaid jätame MTÜle,“ sõnab MTÜ juht.

Vabatahtlikke päästeüksusi on Eestis kokku 74. Need on jaotatud kolme gruppi olenevalt riikliku päästekomando lähedusest – mida kaugemal asub, seda suurem on vabatahtlikule üksusele suunatav rahasumma.

Kolga päästjad on II grupis, sest asuvad Loksa komandost vähem kui 10 minuti sõidu kaugusel.

Kuusalu valla eelarves on tänavu Kolga vabatahtlike tegevuse toetuseks 120 000 krooni. Vald maksab Kolga Teenindusühistule garaaži rendi ja selle soojendamise eest ning toetab rahaliselt väljasõite. Jüri Kaljurand kiidab valda ja nendib, et pigem on vallavalitsusel midagi ette heita MTÜle kui vabatahtlikel vallavalitsusele.

Tuld hakati Kolgas tõrjuma 1970. aastal, kui Kahala sovhoos sai tuletõrjeauto. Kirovi kolhoos muretses kümmekond aastat hiljem uue masina. Praeguseks on 30aastane GAZ 66 ümber ehitatud metsatulekahjude ja kulupõlengute kustutamiseks. Kolga töökoja mehed panid autole kustutusssüsteemi, see võimaldab veega kasta ka liikuvalt masinalt.

Ehkki õigusi anti veidi juurde, on tööd jäänud/jäetud Kolga vabatahtlike jaoks vähemaks. Sel aastal on väljasõite olnud 6. Üks suuremaid töid oli kevadine kulupõleng Aru külas.

Jüri Kaljurand nendib, et ehkki Kolga meestel oleks olnud palju lühem maa sinna sõita, saadeti esmalt kohale Loksa komando. Kolga auto kutsuti kohale siis, kui kuulutati välja teise raskusastmega tulekahju.

„Ei taha enam raadiosaatjast päästeameti kõnesid kuulata. See tõmbab moraali alla, kui kuuled, kuidas meie lähedal on kulupõleng, aga kohale saadetakse Loksa mehed. Sel kevadel juhtus sedasi siinsamas Kolgas – keegi oli teinud lõket ja kutsuti tuletõrje. Kuulsime raadiost väljakutset. Üks me meestest läks asja uurima, midagi hullu ei olnud, lõkkele oli vett peale visatud ja see suitses, Loksa omadel poleks olnud mõtet üldse siiapoole tulema hakata. Enam suuremat narrust olla ei saa – meie oleme lähemal ja teised saadetakse kaugemalt kohale, aga ju see siis on päästeameti põhimõte, et eelkõige antakse tööd palgalistele meestele, meile tuleks maksta lisaraha,“ räägib ta.

Uute pritsumeeste valimise sõel on tihe
MTÜ Raasiku Tuletõrje­ühing juhatuse esimees Jaak Laanisto sõnul on nende väikese neljaliikmelise ühingu seis hea. Vallas on kaks depood, üks Raasikul, seal on üks auto ja kaks meest, ning teine Arukülas, kus on kaks autot ja kolm meest. Ka varustuse üle pole neil põhjust nuriseda. Raha selle soetamiseks saavad nad ühe kolmandiku kogu summast Pääste­ametilt ja kahe kolmandiku jagu Raasiku vallalt. 2009. aastal oli Raasiku valla vabatahtlike tuletõrjujate eelarve kokku 185 000, käesoleval aastal 130 000 krooni. Eeskätt kulub see tuletõrjeauto bensiini ja varuosade ning muu varustuse ostmiseks. Ka vabatahtlikele väljasõitude eest makstav kompensatsioon tuleb sellest summast.

Väljakutsete arvu poolest on aastad erinevad, neid võib olla 20, aga ka 70. 2009. aastal oli näiteks 25 väljasõitu. Igal hommikul, kui vabatahtlik tuletõrjuja valves on, annab ta sellekohase info Päästeameti häirekeskusele, et seal teatakse selle autoga arvestada. Vabatahtlike tuletõrje auto on depoos väljasõiduvalmis, mees on niiöelda koduses valves.

Ainult vabatahtlike brigaad üksinda, ilma professionaalideta, sõidab väiksemale tulekahjule. Raskematel juhtudel töötavad vabatahtlikud koos professionaalsete päästjatega.

Jaak Laanisto sõnul on nende jaoks praegu kõige olulisem oma ridadesse uute liikmete leidmine. Paraku pole nad seni sobivat inimest leidnud, sest ala ise eeldab väga suure vastutus- ja kohustustunnet, mees peab olema äärmiselt usaldusväärne: „Lasub ju MTÜl vastutus, et kõik mehed elusalt ja tervelt koju jõuaksid,“ rõhutas Jaak Laanisto. „Tarvidus uute liikmete järgi on suur, aga pritsumeeste valimise sõel peab olema väga tihe.

Esmane vabatahtliku pritsumehe koolitus kestab 40 tundi, aga et mehed oma kvalifikatsiooni ei kaotaks, peavad nad plaanipäraselt käima kord aastas täiendkoolitusel.